Vetlanda 19-22.05.2016

 

IMG_921219.05

Tulin siia Roskildest, tee polnud pikk u 300 km ja natu peale. Roskildes käisin viikinglaevaga sõitmas. Kohale jõudes on mu telk teine, mis platsil püstitatud saab so olen esimeste saabujate seas. Üks kohalik on oma telgi püstitanud varem ja ta tunneb huvi kasma ka ööbin telgis-ta ei taha platsin üksi olla. Hommikul selgus, et tal hakkas külm ja ta läks ikka majasse ööbima. Siin laagris on kõigil oma kindel koht numbri alusel-nõnda on kõigil kergem: tulija leiab oma koha ja saab telki püstitada kuna iganes ega pea korraldajalt pärima aru, et kuhu võib lükata telgi üles ja kuhu mitte. Nii pole mõtet ka varem tulla kohale parema koha lootuses. Minu koht on sama mis möödunud aastal-kohe info telgi kõrval ja laagri hargnemisteel so kõik käivad mööda nii sisenedes kui väljudes. Olen oma kohaga ülimalt rahul. Saabumise õhtul midagi põrutavat ei toimu, käin poes ja lähen magama. Täna olen kuidagi väsinud- linnas hulkumise Roskildes jätsin ka päeval ära. Sisuliselt käsisingi Roskildes vaid pirjetamas. Sai hää.

20.05

Täna hommikul küsisin Marialt nõu teise ringi poodide kohta. Kuna Kopenhaagenis läks mu laud puru siis nüüd on vaja uut. Liimpuit-mis tast ikka tahta-pidas niigi neli aastat vastu-ju lõpuks niiskus ja pidev väntsutamine tegi oma töö. Vetlandas ongi üks ääretult lahe ja suur teise ringi pood-siin on kõike välja arvatud sobilikku lauda. Ostan muid asju- paar puidust karpi, peegli ja uued ketsid. Skandinaava teise ringi poodides eriti lahedaid riideid pole aga palju on kõike muud st mööblit, nõusid jmt. Eriti tilgub mu süda verd, et ma ei saa kuidagi mööblit transada ära- see on siin nii odav ja just säänse väljanägemisega nagu mulle meele järele-selline tiba vanaaegse stiiliga. Päeva teises pooles lähen kaubanduskeskusesse reisiblogi ja ariklit kirjutama- siin on wifi. Mulle meeldib oma reise jäädvustada kuna muidu ju hiljem ei mäleta. Vahest sedalaadi lood innustavad kedagi testki teekonda võtma ette. Iseenesest oleks ju lahe kui Eestist oleks rohkem viikingeid üritustel. Aegajalt ma tunnen nö oma inimestest kellega õhtul tsillida väga puudust. Istun kaubanduskeskuse avatud kohvikus- ümber ringi on penskarid-heaolu ühiskond- saab ka pensiuneer väljas lõunal käia. Sedalaadi asi on ka mujal jäänud silma- või on nad üksikud ja ei viitsi kokata? Sedalaadi kaubanduskeskuste söögikohtade toiduvalik koosneb peamiselt võikudest, koogist ja joogist so ei midagi asjalikumat.

Õhtul parandasin veidi ka telki-Kõnnus kiiruga tehtud õmblused rebis tuul Taanis lahti-ei imesta. Vetlandas, Rootsis on tuule kohalt tiba rahulikum. Linn on pakusu petsa keskel ja ju see peab tuule kinni. Foteviken , vastupidi on aga lahe sopis ja Rootsi üks hulleima ilmaga koht-tuul ja torm sõidab üle kuna miski ei näi teda takistavat. Viikingite seas on isegi ütlus, et kui telk elab Fotevikeni üle siis ta elab kõik üle.

20.05

Hommikul telefoni ekraanilt pilt näitab, et Vetlandas sajab-tegelikult hakkas aga sadama paar tundi hiljem. Tuli uduvihma, mida jagus vahelduva eduga kogu päevaks. Täna on reede ja laat on avatud koolilastele- enamus kauplejate telke on kinni. Ürituse korraldajad ja kohalik kogukond aga pakub lastele palju käelist tegevust nii, et igav neil küll ei hakka. Siin on ka kaks laeva so sõita saab ka. Lisaks sõdalased, jutuvestjad. Ise aga liikusin hommikul Ica Maxisse postkaarte shoppama ja saatma-naljakas oli, et postkontori poolel kaarte polnud, küll aga oli tpoidupoes kena valik nii, et sain kohe 6 erinevat kaarti. Ühtlasi uurisin ka purjetamisvõimalusi juunis ja saatsin ära ühe artikli. Laagrisse tagasi jõudes teatas Maria, et 14.3o toimub väljasõit ruunikivide juurde ja,et kas ma olen huvitatud. Loomulikult olin käpp. Minek toimus lõpuks pool tundi varem ja läksime kolme autoga sh ka minu omaga. Pidin kõik kola taha lükkama-õige viikingi auto ongi nagu Pipi segasummasuvila. Vetlandas sees ja ümber on ruunikive kohe omajagu nii paarikümne ringis. Kohati on kivid ka kirikus või kiriku müüri laotud. Käsime kahe kivi juures mis olid grüünes- üks neist oli pühendatud poegadelt isale ja teine isalt lahkunud pojale-viimase juures oli ka rist. Arvatakse, et ristiusk oli viikingitele üks nö paljudest kuna vahet ju pole kui on nagunii 100+ jumalat siis üks nüüd ees või teine taga. Kahte vana kirikut 12.saj. algusest käisime ka uudistamas. Sisse ei pääsenud aga väljast oli ka põnev-infostendid andsid veidi aimu ka isesmusest. Siin on kellatornid ehitatud enne kirikut- põhjus oli ka selles, et siis kui mati aitas kella helin hoida surnud hinged maa sees aga eks see kelladega kolistmine oli päevakorral ka siis kui külas oli mingi jama- tulekahju vmt, mis tingis vajaduse anda häiret. Meite grupis oli üks kohalik vanamees ja siis üks nuunikivide uurija-viimane sai mulle kohe isiklikuks tõlgiks kuna kohalik teejuhist vanamees midagi peale kohaliku keele ei rääkinud-oli põnev kuna tal olid tõesti põhjalikud teadmised ja pikkade aastate pikkune uurimistöö seljataga. Ilm olin sitt ja vihma sadas kohati päris kõvasti-teised olid muinasrõivastes ma matkarõivastes ja purjetamisjopes-so jäin kuivaks. Pisuke jopetest andis ka aimu, mille selle eest nii palju raha taheti saada. Naaber telgis keegi norskab öösel aga muidu on ok.

21.05 täna oli ilus ilm ja päeval käis üritusel u 3000 inimeset- seda on väikese linna kohta tegelikult väga palju. Enamus olid kohalikud. Müük oli hea. Haamer ja osad vaiad on kuhugile kadunud- laenasin haamrit naabrilt. Ärasõidu päeval leidsin kadunud varanduse telgi ja kirstu vahelt.Tegin ka hea diili tänu millele oma lõunasöökide pärast ma muretsema enam ei pea-vahetasin mõned ehted söögi vastu. Sama naisega tegin seda ka Ales. Leti tagant kokkama kaduda kesest päeva on suhtkoht võimatu. Õhtul toimus rikkalik pidusöök. Sel korral oli sel ka sümboolne tasu 50kr so u 5 eurot. Kala oli väga maitsev. Varusin omale sööta ka hommikuks pidusöögilt-sedalaadi toimimine on tegelt aksepteeritav kuna enamsti jääb alati sööki palju üle. Õhtusöögi kõrvale sai ka väga head mõdu. Meelelahutus ei puudunud ka: siin on üks bänd kes on käinud ja tuleb ka sel suvel Eestisse-Pärnu Hansapäevadele. Muffigi aru ei saanud aga kõla oli tore. Rootsikeelt ma veel ei oska. Õppimismotivatsiooniga on ka natu sitasti kuna kõik siin räägivad inglise keelt-vähe on neid kes seda ei mõista.

22.05 müük oli täna vaiksem aga siiki hea. Hommikul tabas mind mingi suurem köha ja nohu-loodetavstio päris haigeks ei jää. Laat läks kinni kell 15.00. Päeval juba vaiselt lükkasin manti kokku ja sain autoga ka telgi manu so oli vaid pealetõstmise vaev. Laagrist anti mulle kaasa ka leiba, piima, jogurtit ja mingi habe pakis ka vorsti kaasa so jään Ribes elusse. Etteruttavalt võib öelda, et Ribes ma sain lausa hommikusööki ja kohvi kuna olin ainumas viiking. Sedalaadi pisikesed asjad on nii toredad. Kadunud haamri ja vaiad leidsin ka ülesse- olid kotiga kirstu taga si telgis eina ja kirstu vahel nii, et ei näinud. Päeval tegin veel ühe vahetusdiili bändiga- 2 cd-d ehete vastu. Olen rahul. Ribesse jõudsin õhtul 23.00 paiku. Teel u 2h tuli räiget padukat-muffigi teed ei näinud, ära keerata ka ei saanud-sõitsin 130 alas u 75ga. Vahepeal hakkas kuidagi imelikult raske rinnus ja oli sääne suruv valu-umbele imelik, ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Lootsin, et päris kesest kiirteed maha ei sure-nii tunniga läks mööda. Ribesse jõudes lükkasin plastiktelgi üles ja läksin magama. Olen nüüd 4 päeva Ribes ja siis Norrasse.

Ribes olid päevad rahulikud ja külastajaid vähe. Kruiisirahvast veel ei ole-külm vist.

Categories: 2016, Uncategorized | Tags: , , , , , , | Leave a comment

Leikvin 28-30.05.2016

IMG_9253

Ribest asusin teele päevake varem so neljapäeval-niipea kui linna sain, hakkas ka sadama so napilt sain enne vihma kola autosse lükatud. Mõne päeva eest olin uurinud praamide liikumisi Taani ja Norra vahel-valikuid on omajagu. Mina otsustasin minna Hirtshalsist-Larvikisse kuna see sobis ajaliselt kõige paremini. Ribest on Hirtshalsi sadamasse natu üle 300 km. Edasi u 4h praamiga ja siis u 10h autoga. Praam läks õhtul 22 paiku so kohale Norrasse jõudsin öösel kell 2.00. Väga unine oli olla kuna laevas magada ei saanud-siin olid isegi sildid üleval, et magamine keelatud. Laevapilet oli ka umbele kallis –üks ots natu üle 100 euro-mainimist väärib, et selle sees ei ole istekohta-kui istuda mugavalt tahad ja põõnata –tuleb juurde maksta. Istumiskohad ikka on aga kohvikutes ja koridorides-need siis tasuta. Mingi vana käib ka ringi ja vaatab, et keegi ei magaks. Nett on ka tasuline- üks h oli natu alla 5 euri so loobusin kuna see on nagu pool mu kuu telefoniarvest kodus. Jabur-arusaamine, et nett on inimõigus pole kohe kindlasti trollidemaale veel jõudnud. Laevapiletid ostsin edasi-tagasi korraga kuna nii jäi üks teenustasu ära ja säästsin u 10+ eurot. Norras ütles Garmin üles ja mul tekkis paras paanika kuna Leikvini kultuuripargi (vabaõhumuuseumi) aadressi ükski osa ei ühtinud järgmisega st tänavanimi ei läinud linnaga kokku ega indeksiga. Panin siis ajama umbkaudu suunas aga siis peale paari h sõitu nii öösel viie paiku juhtusin teelõigule kus olid teetööd ja tee suletud. Umbkeelne tunkedes noormees ei osanud ka mulle selgeks teha kust kaudu sõita-üritasin siis jälle umbes aga ikka juhatas Garmin mu nõiaringiga tagasi. Võtsin siis suuna Oslole kuna teoreetiliselt pidi tee nagunii sealt ka mööda minema. Oslost omakorda siis suund Lillehammerile ja siis edasi navigeerisin juba tunde telefoniga kus asjad aadressis ühtisid. Järgmise kuu telefoni arvet näha ei taha. Hiljem selgus, et oleksin pidanud lihtsalt Oslost mööda E6 kütma otse edasi nii natu alla 600 km ja olekski kohal olnud. Km-te poolest ma tegelikult rohkem ei sõitnud. Mina aga läksin mööda pisikesi lambarohkeid mägiseid külateid. Vaated olid lummavad ja takkajärgi mul on hea meel, et tänu oma ekslemistele kaunimale teele juhtusin-kõikaeg oleks tahtnud peatuda ja pildistada. Etteruttavalt võib öelda, et pühapäeval tagasi sõitsin mööda E6 ja see oli igav aga turvalisem-iga natu aja tagant oli Statoil tsivilisatsiooni märgiks. Tulemise teel läks kohati mitusada km-t enne kui tankla tuli. Mul oli pidevalt tunne, et olen valel teel-järsud landused ja suured tõusud, vähe maju, kohati tundralaadne elutu maastik lumega. Käisin ära ligemale 1000 km kõrgusel väitis Garmin-seal ongi lumi ja kidur loodus-või lausa olematu. Esimene kord kus tundsin, et tahaks omada paberist kaarti. Olen Skandinaavas nüüd juba sõitnud oma hea 5 aastat-tegelikult on alati hakkama saadud. Norras mägistel külateedel sõites aga oli mul ka see hirm, et kütus saab otsa vales kohas kuna ega ma ju ei teadnud kuna see järgmine tankla tuleb ja ööseti on tanklad siin enamasti kinni kuna seal töötavad ka inimesed kes magada tahavad või nii. Omajagu olin ma muidugi väsinud ka kuna hommikuks oli ikkagi 24+h üleval oldud ja see andis tunda. Kohapeal tegin ka veel auringe kuna silte polnud kus üritus toimub. Kohale jõudes oli rõõm muidugi suur. Ürituse korraldaja oli toitu shoppama läinud so ma keerasin lammaste ja sõbaga esimesele vabale muruplatsile muuseumipoe kõrval magama ja palusin ajada üles kui päälik tuleb. Tõesti enam ei jaksanud. Ilm oli soe, mõnus oli uinuda suurt mäge, koske ja lund kõige selle otsas nähes. Ärgates näitas korraldaja mulle koha kätte ja sarveonu tuli appi telki püstitama-kohe hea meel oli teda ja ta naist näha. Enamasti me näeme aastas 1x Bronseblassenis aga ma pole nüüd 2 aastat seal käinud so polnud ka ammu näinud. Nad kutsusid mind ka õhtusöögile ja ma arvasin, et lahe oleks nendega lahendada ära Ales-selle aasta esimeses laagris ostetud mõdu. Õhtul toimus õdus istumine.

Laager asub mägede vahel so on neist ümbritsetud, üks euroopa pikim kosk on ka kohe silmaga näha. Tummised mäetipud, vanad aidad ja muud hooned, telgid õitsevate õunapuude all. Ilm oli kõigil päevadel suvine. Viikingeid oli siin vähe ja paljud olid mulle uued-tegelikult ega siia pisikesele alale rohkem mahukski. Norrakas Ingrid ütles, et see on arvatavasti üks kaunemaid laagrikohtasid Norras. Mulle kogu üritus ja koht ja ülepea kõik väga meeldis. Kogu see pikk teekond oli seda kõike väärt. Esimesel õhtul tegin kohe kalli ostu ka ja soetasin omale leedukalt tammepuust laua-hirmus kallis oli- algselt u 550 euri aga ma kauplesin kohe 50 alla. Paar laagrit tagasi ta nägi mu lauaikaldust ja lubas midagi teha. Antud lauda ma hakkan kindlasti ka kodus kasutama kuna see on nii uhke lihtsalt. Tamm on üks väärikas puu. Hirmus raske on ka so, muskel hakkab kasvama selle laua pakkimise ja sellega võimemise pääle laagrites. Inimestel on kombeks lauale toetuda ja lastel seal kõõluda so on turvalisem kui laud peab vastu ja mingi jõnglane seda omale kaela ei tõmba. Müük oli ka laagris hea kuna paljudele olid mu asjad uued. Esimesel päeval sain lauaraha tagasi ja teisel kütuse ja laevapiletite so lõppkokkuvõttes jäin plussi. Ise muud ei shopanudki- 3 küünalt vahetasin ka paari ehte ja raha vastu. Värviline mesilasvaha- roosad küünlad-kuumaga lähevad punaseks-jahtudes on aga jälle roosad. Peaks ka küünlaid tegema. Siin laagris anti meile ka hommikusööki, mis tegelt tähendas, et ka lõuna oli mureta kuna ma pakkisin omale alati ühe topelt lisavõiku ja suure tassi mahla. Laupäeva õhtul oli maitsev ja õdus pidusöök muusikute ja tuleshõuga. Siin turul on rohekm väiksemad tegijad-suured Poola kaubamaja telgid puuduvad. Loodan minna ka tuleval aastal aga siis tuleb kindlasti planeerida lisapäevi kohapeal uitamiseks ja ka pikast sõidust korralikult väljapuhkamiseks. Praegu siin seda teksti kirjutades sõidan ma esmaspäevasel päeval Larvikist Hirtshalsi. Meri on vaikne, kapten ütles, et laine on u 1m, päike hakkab varsti loojuma. Ca 10h roolis on selja taga ja päris väsinud on olla. Praamisabas ja parklas üritasin ka magada aga ega see roolitaga magamine suurem asi pole-ikka ärkad mingi ebamugavustunde pääle üles kuna mingi jäse annab endastu tunda. Praamisabas piletikontroll tahtis ka autosse vaadata ja palus pagasiluugi lahti teha. Ütles, et ta onupoeg on ka viiking so ta jagas matsu ja ei hakanud sobrama-karta on, et ta ei oleks viitsinud asju tagasi panna. Auto on maast laeni kuni esiistmeteni tuugalt asju täis. Ku ma natu tublim olen ja vaeva näen siis saab pakkida sama kraami ka nii, et tahavaatepeeglist näeb välja. Enamasti ma aga ei viitsi kuna see võtab rohkem aega ja nagunii tuleb kohe varsti jälle kõik välja kiskuda ja ülepea miks on vaja 3 peeglit??? Kahest piisab täiega. Silma jäi talle gaas ja ta ütles, et see on keelatud ja ärgu ma teinekord seda kaasa võtku. Gaasi ta ära ei võtnud so ma ikka saan teed veel teha kaks nädalat. Larvikis nägin ka 1,5 liitrist Primuse termost aga veel ära ei ostnud.

Nüüd on teel oldud ja telgitud 1 kuu ja 2 päeva. Vaikselt hakkab villand saama-kuu kuni poolteist ühe korraga on suhtkoht maksimum mulle. Ma lihtsalt kuidagi vaimselt väsin ära ja vajan nö vaheldust. Muidu on aga kõik väga hästi- vingumiseks ja hädaldamiseks pole üldse põhjust. Nädalas mitu korda telgi püstitamine ja langetamine ja auto pakkimine on vast kõige tüütumad osad. Tänu Ribe vahepeatustele teen ma seda 6x nädalas ehk siis 3 kohas ja kõikjal üles ja alla so kokku tuleb 6. Nüüd juba vahem kui paari nädala pärast saab koju mõneks nädalaks-enamus ajast on juba ka seal ette bronnitud ära so sebimist jagub aga see natu teine sebimine. Päris palju saan olla merel ja see teeb rõõmu kuna enne augusti keskpaika ma ju uuesti merele ei pääse purjetama. Olen sel kevadel vaid mööda järvi sõitnud-merel on teisiti ja ma natu ka pelgan.

Norras on keskmine kiirus 80 ja alla selle-sõitsin seal tänu sellele välja ka piseima kütusekulu reisul 6,8 l/100le ( muidu on 7,3-7,4). Kütus on Norras kallis jääb 1.50 ja 2 euro vahele-oleneb kuna ostma juhtud. Esmaspäeva hommikuti on soodsam. Siin sõites tasub sedalaadi asju pidada meeles kuna vahemaad on suured ja on ikka vahe kas maksad kütuseliitri eest 2 euri või 1.50.

Neljapäeval sõites ja juba peaaegu kohal olles pidas mind ka politsei kinni kuna ma olla teel imelikult sõitnud ja keegi oli raporteerinud. Politseinik oli väga üllatunud kui mu kainusetest ei osutunudki positiivseks. Te olete kaine? Olen jah, ma tean seda ise ka ausõna. Väsinud olen lihtsalt. Udupeana suutsin ma talle anda id-kaardi ka juhiloa asemel-ühel ajal enamvähem jagasime ära, et midagi on nihu-mulle meenus, et juhiluba on roosa mitte sinine . Tolleks hetkeks olin ka u 35h üleval olnud so ei imesta. Hea oli, et narkotesti tegema ei pandud või trahvi ei tehtud. Rohkem sellist ärkveloleku maratoni ma teel teha ei tahaks kuna sellest toibumine võtab tegelikult päevi aga aega nagu pole kuna kohe tuleb uus sõit ja üritus ju peale. Auto on ka asju täis so magada siin ei kannata-proovisin kohe igate pidi-nagu kuradima kondiväänaja. Ikkagi on reisi jooksul kogunenud mingi kotitäis asju mida mul reisil tegelikult vaja pole aga mida minema ka visata ei saa kuna neid on hiljem vaja.

Jõudes esmaspäeval Larvikisse tegin siin veidi aega parajaks-luusisin mööda poode. Palju on sisustuspoode kus on siukesed nunnud kodu hubaseks tegevad asjad. Kuna oma kodu mul veel pole siis pole sedalaadi asju ka mõtet osta. Väga lahedaid valgusteid oli. Üllataval kombel kogu see träna polnudki hirmkallis. Palju oli mustrit ja värvi-just nagu mulle meeldib. Möödunud aastal ma käisin külas Astridil Eidenfossis Norras-tal on imepisikene maja ja see on seest nii lummavalt kirju ja värviline-sääne rõõmus ja hubane. Kodu mis läbi aja mind on kõige enam inspireerinud ja mis kindlasti oli ka tagant tõukajaks miks hakkasin omal maal asju korrastama. Sel aastal tahan seal vaikselt jätkata. Aegajalt ma ikka tunnen linnas olles, et tahan ära-samas minna pole nagu päriselt kuhugile. Vahest saab sel aastal elektrijuhtmestiku vahetatud ja veidi värvitud- siis juba kannatab olla. Larvikist tegin tegelikult ühe ostu veel-minu esimene Helly Hanseni asi. Kuna seal aastal on omajagu purjereise tulemas ja mu matkakott on suur ja, seljakott väike siis oli vaja midagi vahepealset. Poes oli ale ja nüüd mul on üks kott juures:) tahaks veel mingeid jalatseid ja uut pikka sooja pesu ja siis nagu ei oskagi midagi muud tahta oma purjetamisvarustusele lisaks. Palju, palju kogemusi ja teadmisi ehk tuleks ka kasuks:)

Nädalavahetus Norras oli igati sinna sõitu väärt-suvine ilm, hea laat, imeline ümbrus ja suur rõõm vanade sõprade nägemisest. Norrasse lähen ma sel aastal kindlasti veel.

 

 

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Kopenhaagen turistina 17.05.2016

 

13221447_1200557596623258_52371600830692539_nKuna ma vaid kolme päeva pärast Ribesse viikingiks mina ei taha siis otsustasin teha paar turistipäeva millest ühe veedan Kopenhaagenit avastades. Bussiliikluse tegid mulle kohalikud selgeks juba paari päeva eest. Siit pargist pean sõitma bussiga 3A kaheksa peatusevahet ja siis tuleb istuda 1A peale (ületades seejuures teed) ja siis minema maha kohe rahvusmuuseumi juures. Bussipileti hinnaks on 24 krooni ja pilet kehtib ühe tunni. Bussid käivad tihedalt so suurt ootamist pole.

Hommik iseenesest algas mul üheksa paiku, staff juba lükkas platsil häälte järgi manti kokku. Mõned osalejad olid ka jäänud veel ööbima aga nüüd sättisid nemadki end minekule. Teel kempsu leidsin ma Iphone juhtme- sõjasaagi riputusin keskaja sildi külge toki otsa vahest leitakse, kuigi suure tõenäolisusega selle omanik on juba sõitnud minema. Öö möödus rahutult, sadas ja oli tugev tuu. Plastikust telk tegi tuules palju lärmi- see oli harjumatu ja segas uinumist- ikkagi esimene öö tänapäevases telgis- uued helid ja olemised millega tuleb harjuda. Mul on tore pisike ilmastikukindel telk- viimase kiituseks peab ütlema, et metallist ugikaared õigustasid end selles tugevas tuules igati. Möödunud aastal uut telki ostes oli mul kohe esimene tingimus, et tugikaared peavad olema metallist arvestades Taani tohutuid tugevaid tuuli. Vana telk andis lihtsalt saba tuulte käes oma fiibrist kaartega-muidugi oli telk ka 10 a vana so oligi tagumine aeg ta välja vahetada.

Täna pakkisin omale kohvi termokruusiga kaasa ja u 9.30 olin juba bussis ja indu täis linna avastama minemas. Minu esinene kord nii omapäi võõras linnas ühistranspordis seigelda-olen seda seni vältinud- kartes eksida vmt. Kõik läks aga sel korral ladusalt. Esimese asjana võtsin päikesepaistelises linnas ette kohe rahvusmuuseumi-seal läks omjagu aega kuna teine on kole suur ja huvitavat nodi täis. Tegin veidi pilti asjadest millest tahaks talvel koopiaid teha. Eksisin seal ka mõned korrad ära. Antud muuseum ja nii mõnigi teine veel Kopenhaagenis on tasuta. Muidu on muuseumide hinnad 10 ja enam eurot keskeltläbi täiskasvanule. Peale seda kui ma aastate Eesti ühel sita ilmaga kruiisitripil Stockholmi võtsin omapäi ette 5 muuseumi ühe päeva jooksul ja sain täeliku info ülekülluse olen hakanud päevas muuseumide külastusi piirama-reeglina 1-2 tk mitte rohkem. Täna siis üks. Ülejäänud päeva lonksin niisama mööda linna uudistades inimesi ja arhidektuuri. Midagi ei shopanud aga silma jäi paar toredat hilbupoodi mida Eestis veel pole. Poodide vaateakendel olid suured allahindluste sildid 50-70%. Meil on enamasti närused 5-20% ja siis tundub ka juba nagu suur asi. Üldiselt on kõigi suurlinnade vanalinna kaubatänavad ühesugused-pole vahet kas Oslo, Kopenhaagen, Stocholm või Budapest või mõni muu-kõikjal ühed poed ja üks süsteem. Siinkandis on vahest lihtsalt rohkem kombeks kaupa asetada ka tänavale välja-seda Eestis eriti ei näe. Lisaks jäid silma ka liikuvad infotahvlid ehk siis söögikohad teevad omale reklaami nii, et inimese küljes ees ja taga on 2 suurt plakatit kutsega tulla just nende söögikohta sööma. Plakatite kandjad on enamasti tülpinud nägudega nutitelefonides surfavad noormehed. Mitte just väga kutsuva olekuga. Tänavatel on ka kõiksugust meelelahutust ja elunähtusi: miimid, kingaviksijad, magavad kerjused, muusikud.

Oma jalutuskäigul jõudsin ka ühte parki lossi juures kus toimus vahtkonnavahetus- noormehed karvamütsides ja mundrites olid ülesrivistet ja tegid midagi arusaamatut püssidega.

Nelja paiku sättisin end tagasi laagripaika ja külastsin seal ka kahte kohalikku seconghand poodi aga vajaminevat lauda ega midagi muud asjalikku silma ei jäänud. Laagris tegin väikese uinaku ja õhtul veel käisin ka jalutamas pargis-see viimane siin on tegelikult väga suur ja asub kohe lahe sopis so on tuuline. Täna oli üks mõnus logelemise päev-aegajalt on tore lihtsalt uidata ilma kindla sihita- võtta aega olemiseks ja mitte tormata. Kuna ma tean, et ma tulen Kopenhaagenisse veel kinlasti korduvalt tagasi siis polnud mõtet teha ka mingit vaatamisväärsuste maratoni nagu mul enamasti kombeks on st võtta kohalt kõik mis tal anda on ja näha maksimaalselt palju. Järgmine kord ma tahaks minna aqvaparki vee elu uudistama ( euroopa suurim) ja rekordite muuseumi. Vahest sel suvel see kõik ka juhtub. Suvel tulen Taani tagasi ja nii mõnigi kord sõidan Kopenhaagenist lähedalt mööda, vahest siis saab ka sisse põigatud. Auto tuleb vaid kuhugile jätta kuna liiklus on siin tihe ja kesklinnas on parkimine kallis ja kohti napib. Aa seda ka, et kõikjal on meeletult jalgrattaid ja rattureid ja liigeldes tuleb nendega arvestada st see on tiba harjumatu eriti autoga sõites. Linnas on väga head rattateed- see viimane teeb kohe kadedaks. Kui meil patseerived inimesed Tartus tuimalt jalgrattateel siis siin seda juba ei tehta kuna on oht lihtsalt alla jääda sest rattaliiklus on ka kiire ja tihe. Palju on ka ratta parandusi, poode ja laenutusi.

Kuhu minna ja mida uudistada: http://www.visitcopenhagen.com/copenhagen/sightseeing/top-30-attractions

Categories: 2016, Skandinaavia, taani, Uncategorized | Leave a comment

Kopenhaagen 12-17.05.2016

IMG_911512.05 Ribes pakib staff end kokku 15.30 ja keskus suletakse kell 16.00-see värk käib neil kellapealt. Jooksvalt olin juba päeva jooksul lükanud manti kokku, so. nüüd oli vaid jäänud ehted laualt kokku korjata ja kogu elamine autosse tassida. Iga laagriga läheb see tegevus aina kiiremini ja süstematiseeritumalt. Inimene on laisk olevus-ülearuseid liigutusi hästi teha ei viitsi. Ribe ja Kpenhaageni vahemaa ( alla 300 km) läks ilma sehkeldusteta. Tiba väikeseid linnu aga enamus kiirteel sõitu. Kopenhaagenis läks ka orjenteerumine eduliselt-ei taha mõeldagi kui üksi roolis olles peaks ka paberkaartidega mässama-juba 4 aastat on Garmin mulle siinkohal suureks abiks. Kohati linnades sõites polegi nagu võimalust, et tahan ja jään siin ja praegu teeservas seisma-pole sellist kohta so tuleb sõita õigesti. Teinekord kui keerangi valesti siis õnneks Garmin arvutab kohe uue marsuudi välja ja viga saab parandatud. Esimestel reisidel aastaid tagasi nii roolis olles ajas see mind alati paanikasse, nüüd on kuidagi savi-on tekkinud suhtumine, et küll kuidagi ikka saab ja alati on saanud ka. Vast on ajaga tekkinud ka mingi vilumus liikluse ja Garmini jälgimisel.

Tundub, et laagris on enamus rahvast juba saabunud. Kohe värava juures kohtan tuttavat keraamikut-viimane meenutab natu pandat kuna oli eelneval päeval saanud mesilaste käest sutsata mõlema silma alla. Ma ei tihanud küsida ka, et, kes talle rahumeelsele taanlasele koslepit andis aga siis rääkis ise, et sai nõelata. Nu igatahes keraamik juhatas mu Keskaja Festivali viikingi laagri pääliku manu kes näitas mulle kätte koha kuhu panna telk-kohe peatänaval sissepässu ja tribüüni vahel so kõik käivad mööda. Autoga sai ka mugavalt ligi-see viimane on tähtis kuna eemalt autot tühjaks tassida on kole tüütu sest asju on siiski omajagu. Telgi sain püsti ise-mul vist hakkab mingi vilumus juba tekkima ja süsteem. Suure muinastelgi püstitamine ei ole sama mis tänapäevase-need kaks pole isegi mitte võrreldavad. Vahe on tegelikult selles, et tänapäevast telki üksi püstitades ma ei vannu-tuulega oma viikingelamist püsti ajades aga urisen küll omajagu ja pean telgiga dialoogi. Üldiselt telk lõpuks annab alla ja võtab soovitud kuju-kus ta ikka pääseb. Telgis on asjadel kujunenud ka välja kindel paigutus. Ütleme siis nii, et köök rokib oma priimuse ja porganditega aga magamistuba on nõrk lüli kuna madratsis on kusagil auk ja igal õhtul saab oma kopsumahtu proovile panna. Hea on, et ma suitsetaja ei ole. Üritan osta kusagilt uue madratsi.

Laagrisse saabumise puhul otsisin üles ka kohaliku burksikoha. 3 aastat on parima burksi tiitlit hoidnud Ribe aga nüüd läks see rändkarikas sel saatuslikul õhtul üle Kopenhaagenisse. Mille kuradi pärast Eestis ei osata burgereid kokku panna nii, et tegu poleks rämpstoiduga? Igapäevaselt ma siin kiirtoitu ei söö kuna see on väga kallis-burger on nii 10 euro kanti. Kord nädalas seda aga juhtub-kas mingi laagri alguse või lõpu puhul, enamasti teel olles. Kiirtoit on siin odavam kui muidu välja sööma minna. Eestis on hinnatase enamvähem sama kui valida tagasihoidlikum söögikoht. Seega pole Eestis väga mõtet burgereid väljas söömas käiaJ. Tegelt ma usun, et meitel on ka mingi hea burksikoht- ma lihtsalt pole seda veel avastanud. Kui söök juba teemaks tuli siis on see siin kallim kui meil-eriti just rohelised asjad-viimaseid kohati müüakse poes ka ühekaupa nt õunu aga saab ka pakituna.

13.05 Rahvas pidutses hommikuni, so. magada eriti ei saanud. Teised siin ka kurdavad sama. Keskaja tüübid teevad joomises ja pidutsemises viikingitele ikka pika puuga ära. Vahest vaid Wolinis poolakad suudaks konkurentsi pakkuda. Tegelikult oli sel aastal memos isegi mainitud, et territooriumil on kindlad pidutsemisalad so tegelt oli ses osas lärmi vähem kui kahe aasta eest.

Rõõmu teeb see, et seoses telgis tekkinud süsteemile on ruumi rohkem ja ka autos on mul jälle funktsioneeriv tahavaaatepeegel. Tekstiil on see, mis enamasti laiutab aga kuna seda on omajagu müüdud siis ongi ruumi rohkem-ehted eriti ruumi ei võta.

Minu telk asetseb laagriplatsil nii, et hommikupäike paistab telgi tagant ja päeva teises pooles jõuab päike oma teekonnaga ka telgi ette so nii 15-16 paiku sirab ta mul telki- nutikamad saavad nüüd ilmakaared paika pannaJ Seega on päeval mul telgis siiski jahe vaatamata sellele, mis väljas toimub. Maapind on külm. Voodi ees õitsevad mul telgis võililled ja meelespead. Telk oleks justkui lillepeendrasse maandunud.

Laager avatakse külastajatele kell 10.00-kohe vuravad sisse koolilapsed- neid on palju- päeva lõpuks on mul tunne, et nad kõik jooksevad ringi minu tehtud ripatsitega. Sedalaadi üritus on õppimiseks parim varjant sest sisuliselt saab kaks kärbest ühe hoobiga-nii keskaja kui viikingiaja kõige täiega: käsitöö, sõdimine, olme-kõike saab näha ja näppida. Ühe päevaga võetakse läbi nii palju sajandeid.

Eduka laadapäeva lõpus premeerin end jäätisega. Teel poodi jääb ette kirbuturg, kus kauplejad juba pakivad manti kokku. Teen käppelt tiiru ja kauplen ühe 40 krooni maksva Everesti seljakoti 20 pääle. Olen ülimalt rahul. Kaupmees on juba parajalt vintis ja inglisekeelt ta muidugi ei oska-mina näitan oma 20 kroonist kuldset münti järjekindlalt ja tema joonistab õhtu numbreid neli ja null. Lõpuks ta vist väsib ära ja annab koti 20 ära. Mainimist väärib, et tol õhtul ostetud jäätis maksis 35 krooni so u 5 eurot. Jäätis on siin üldse ropult kallis-sama jäätise saab meil kätte u 1.50 eest. Päeval käis mu telgis ka mingi tont kes tahtis teada kui vana ma olen-jauras kohe omajagu aega. Lõpuks ütles, et tuleb kolme tüübiga kõdistama ja siis ma ütlen. Ma lubasin talle sakslased kraesse saata-hakkas vist kartma see taanlane ja läks ära. Tegu oli mingi staffi vabatahtlikuga-välimuse järgi pakuks, et minust vanem. Ma pidin tema vanust ka arvama aga ma keeldusin.

Õhtul jätkan “Minjonite” vaatamist, mis möödunud õhtul pooleli oli jäänud. Läbi telgi on kuulda kuidas rahvast veel saabub ja kuidas püstitatakse telke. Täna öösel suurt pidutsemist polnud.

Kolm laagripäeva on veel ees + üks linnaekskursiooni päev. Bussisüsteem tuleb teha omale enne selgeks-kust ja millega.

14.05 Hommikul läks uni poole kuue ajal ära. Kempsust tulles jäi ette pagar, kes juba agaralt kokkas-temalt saingi teada palju kell on. Endal on telefonil aku tühi. Kuna mingit sissemagamise ohtu pole siis pole ajal tegelikult ka tähtsust. Hiiglama tore on tegelikult see, et kohapealt saab osta värsket saia, mis kohe hommikul enne kukke valmis küpsetatud. Õues on aga külm, maapind on jäine ja hall on maas- olen paljajalu-selline tunne oli nagu jääl liiguks-külm torkis nõeltena. Peldiku ja telgi vahemaa on päris pikk kuna territoorium on väga suur. Jalad külmetasin igatahes täiega ära. Telki tagasi jõudes heitsin veel pikali ja uuesti ajasin kargu alla kui õuest oli hääli kosta. Täna on tublisti jahedam, hommseks lubatakse vihma. Külma ilmaga vahest ostetakse rohkem villaseid asju ja sõlgi. Olen usinalt omajagu kudunud. Tekstiili müümine edeneb mul alati visalt aga mulle nii väga meeldib nõeltehnikas asju valmistada-lisaks ega siin leti taga käed rüppes istudes vist jookseks ka kuul kokku. Ikka on midagi näppude vahel.

Naabritest-minust kahel pool on suvitajad, otse ees on tekstiili tädi oma perega ja temast siis omakorda ühel pool on tatoveerija ja teisel pool hipidest sõdalased. Viimaste hulgas on ka üks naisterahvas kes on tittes ja mu suureks üllatuseks ta suitsetab-seal laagriplatsil käib kõikaeg mingi möll.

Täna käis mu leti juures ka üks abielupaar, kes andis juhiseid kuidas linna saab-üks näitas nutitelefonis kaarte ja pilte tänavast ja teine siis otsis infot busside jmt kohta. Ehteid ostsid nad ka ja olid ülepea vaimustuses, et ma Eestist olen. Taanlased teavad Eestit ja paljud siin ka käinud- teate ju küll lipu lugu.

Kohati tundub, et kõigil on siin üks kuni mitu tatoveerigut. Täna käis leti ees üks naine kel oli jalale tatoveeritud sama laev mis mul on müügil prossina st pildike siis pärineb kalju jooniselt. Seda on varemgi juhtunud, et mu ehted on kellegi ihul tatoveeringutena. Ise ma nõelu kardan so mul pole ega tule ühtegi tatoveeringut.

Ilmast-täna on sitt ilm- uduvihma tuli terve päeva koos tuulega. Sain lauaga sisse ja telgist välja joosta kohe omajagu kordi. Üldiselt kui hommikul juba rahvas hakkab telgist mööduma kummikutes ja vihmajopedes siis see on märk, et päeva peale on oodata ilma suunal huvitavaid arenguid. Hommikul jalgadesse tatasatud külma ma ei saanudki päeva jooksul oma ihust välja ka kõikaeg oli jahe. Jõin ära 4 liitrit teed so kõikaeg oli teetass käes. Enamvähem kogu karderoob oli ka seljas. Leti taga ei anna eriti ka võimelda. Kepsu vahet liikusin kiiremini kui tavaliselt- sai sooja- või vähemalt illusiooni soojast. Vetsud muuseas püsivad siin imekombel puhtad terve päeva. Neid kasitakse ka päeva jooksul aga ikkagi-kunagi pole paber otsas ega sitt laiali. Liikudes Eestis kaubanduskeskustes jääb mulle alati müstikaks kuidas naiste vetsudes on prillauad täiskustud-see on ka põhjus mille ma katsun vältida ühispeldikuid.

Täna on rahvas siin peredega sh ka koduloomad on kaasas.

Päeval sõitis telgist mööda ka kiirabi ning samal ajal hakkas ka silmapiiril olev staff jooksma võitlusplatsi poole. Üldiselt siin valitseb arusaam, et kiivrid jmt kaitsevarustus on nõrkadele-pohmas peast ja mõõgast piisab, et lahingusse tormata. Eestis selline asi võimalik poleks.

Täna käis mul leti ääres ka üks keskealine abielupaar, naisel jalas plätud, varbad sinised-panin ta siis nahkadele istuma ja varbad mähkisime sõbasse. Ise olen siin villaste sokkide ja muidu mitme kihi villasega kaetud nagu kubujuss. Ja siis tuleb keegi plätudega….nagu wtf???? Suveni on veel aega eksju onju.

Õhk on jahe-päeval võis ka õhus oma hingeõhku näha. Eelmine nädal oli +20 aga ju siis nüüd pidigi jahedaks minema, et valitseks mingi tasakaal. Homseks lubatakse ka vihma.

Viimati ma olin siis üritusel aastal 2014. Tol korral oli suur möll ja üritus toimus juuni alguses ja ilmad olid suvised-rahvast oli tohutult. Sel korral toimub üritus mõned nädalad varem, ilm jahedam , külastajaid natu vähem. Minu rõõmuks aga on ürituse korralduses muutunud see, et viikingeid on nüüd pea sama palju kui teisi st u 400 hinge. Viikingid lisavad ürtusele tublisti autentsust ja ehedust. Lisaks on platsik ja larbi müüginodi jmt viidud laagri tagumisse otsa. Kahe aasta eest ilutses see kõik pea sissepääsu vahetus läheduses. Läbi päeva siin toimub igast jõukatsumisi ja šõusid: keskaja- ja viikinvõitlus, tuletantsijad ja akrobaadid, šõu hobustega, erinevad muusikud ja palju muud. Seega on üritus tervele perele.

15.05 Täna on terve päeva sadanud väikesete vahedega, kõik on vastikult niiske. Õhtul põletan telgis küünlaid-see võtab niiskust vähemaks ja tõstab ka telgis temperatuuri. Päeval seda teha pole mõtet kuna telk on avatud ja tolku poleks. Telgis sees iseenesest asjad on kuivad-uduvihm on tüütu aga suurt kahju ta ei tee. Kopenhaagenile pidigi sedalaadi ilm omane olema-just uduvihm. Taanis pole korralikku suve ega korralikku talve dso neil on justkui verel sitem kliima kui meil. Nu ja boonusena see meeletu tuul. Ajan selga kõik mis on ja pika villase pesu jätan ka alla. Tunnen natu puudust 2l termosest-huvitv kas Primuse tootevalikus säänest üldse on –mul on hetkel 1l aga sellest on ilmselgelt vähe. Joon teed palju. Tänane kehv suusailm pani inimesed ostma muidugi kindaid ja sokke-müüsin lausa 3 paari käpikuid maha. Turiste on täna vähem, arvatavasti tegi ilm oma töö. Külastajaid tundub ülepea vähem olevat aga müük on vaatamata sellele parem kui kahe aasta eest-olen rahul. Alguses ma väga kõhklesin, et kas siia tulla kuna kahe aasta tagune kogemus oli pettumus aga kõik muutub ja alati tasub uuesti proovida.

Olen nüüdseks vist ka enamus müügil olevast nodist näinud ära- valikus on kõike nii made in Taivan kui autentset ja kõrgekvaliteedilist käsitööd kui larbi penoplastist asju ja plastikut so igale maitsele ja rahakotile midagi.

16.05 Täna oli väga tugev tuul ja telk elas sellega seoses oma elu- vaiad ei tahtnud maa sees püsida ja kinnitusnöörid läksid puru. Enne uut laagrit on nüüd omajagu õmblustööd teha. Rahvast käis aga palju, enamus uudistas niisama.

Hommikul läksin pagarilt saia ostma aga ta andis mulle 2 tükki niisama, raha ei tahtnud. Viisin hiljem talle siis tänutäheks paar ripatsit. Sai oli väga hea, kergelt soolase mekiga ja sees olid ka mingid maltsad vai maitseroheline. Midagi põrutavat täna ei juhtunud. Jälle sõitis platsile kiirabi kuna mingi võitleja sai obaduse. Neil siin on oma meditsiinistaff ja telk ka aga ju siis on ikka tõsisem teema kui kiirabi kutsutakse. Tiba sitt lugu aga on see, et ma lõhkusin asju pakkides oma müügilaua ära-tegu liimpuiduga so läks pikuti pooleks. Täitsa ise läks- ausõna. Müstika. Igatahes nüüd tuleb kusagilt uus laud sebida. Kui viimane ei õnnestu siis vahest saab kasutada mingeid lauajuppe ka nii, et asetan need kirstudele ja siis on mul kaks pikka kitsast lauda-tuleb nuputada. Jäänud on veel 3-4 muinasüritust ja natu alla kuu aja siin seigelda. Aeg lendab ikka käppelt. Kolm laagrit on seljataga: Ale, Ribe ja Kopenhaagen. Ees ootab veel: Vetlanda, Leikvin, Kysif Strand ja Karmoy. Vahepealse aja olen veel omakorda Ribes st tööpäevad.

Täna tegin ka ainumase ostu laagrist-ostsin 300m paela. Kaasa võetud 200m sai otsa ja tuli juurde hankida. 100 sain poolakalt nahast paela ja siis 200 tekstiilist nööri 1mm läbimõõduga-viimase hind oli alguses 600 ja hiljem 300 kohalikku raha. Tegelikult aga saab selle e-bayst 2x odavamalt. Omad vitsad peksavad. Mis mul küll arus oli võttes kaasa vaid 200m paella???? Äge oleks minna Tartus kuukivi helmepoodi ja öelda, et palun 1km paelaJ. Nad seal mõõdavad seda meetri kaupa muuseas…..1km sel moel väljamõõta on tõeline tüütus.

Categories: 2016, Skandinaavia, viking | Leave a comment

Ribe 2-12.05.2016

 

13116399_1194827963862888_538189879988882092_o-22.05 Ales, Rootsis õnnestus mul sõita autoga platsile suhtkoht lähedale oma telgile so asjade tassimine ei võtnud tervet igavikku. Mathias, sakslasest sepp kes oli naabriks aitas veidi ka kaasa asjadega mida üksi oli ülearu raske tassida (näituseks nagu suur köögikirst). Seppadele saab alati kindel olla kui midagi tassida vai liigutada on vaja mida ise ei jaksa. Kokku kulus enda autosse pakkimiseks u 2h ja 18.30 saingi asuda teele. Sõita oli ligemale 600 km sh üks praamiots ja sillaületus. Viimased kaks olid loomulikult tasulised. Praam oli u 45 euri ja sild 30 kanti kui nüüd õigesti mäletan so suhtkoht kallis-tundub nagu hindu oleks ületalve tõstetud. Teel kõik sujus, tegin ka ühe tankimise nii endale kui autole.

Ribesse jõudsin öösel kahe ajal. Võtsin oma kaisulamba ja 2 lambanahka ning magamiskoti ja suundusin laadaplatsi plaani uudistama ning seejärel põrandasoojendusega kööki magama. Liikusin pealambiga kuna kottpime oli. Õuel oli kümmekond telki juba püsti, mõnes põles latern sees, valitses vaikus. Hommikul seitsme ajal ajasin kargu alla ja lükkasin telgi üles, kola sisse ja läksin linna. Esimene päev on ikka siukene aklimatiseerumise päev-patseerid linnas, mis on pärjatud euroopa kauneima väikelinna tiitliga, sööd lemmik kohvikus belgia vahvlilt jäätist ja astud katedraali vastas asuvasse kurikuulsasse burksikohta sisse. Linnast saatsin sõpradele ka postkaarte. Ilm oli kaunis päikeseline so ideaalne linnapäeval patseerimiseks. Nelja paiku tulin linnast tagasi. Siis oli keskus juba külastajatele suletud. Kasisin autot ja seadsin end telgis sisse. Öösel sadas ja oli jahe aga ei midagi hullu.

3.05 Täna öösel sadas ja veel ka hommikul. Õnneks midagi telgist läbi ei tulnud. Lootsin kogu hingest, et kella 10.00ks mil külastajad saabuvad on vihm läinud ja nii ka läks- sai rahus telgi avada. Kauplemispäevak oli edukas ja päeva peale läks ilm ka ilusaks ja olgu etteruttavalt öeldud, et rohkem sel nädalal ei sadanud ja ülepea valitses suvi. Inimesed lasid lühkarites ringi ja käisid sadamas tiigilombis ujumas. Sadam asub mu telgi vahetus läheduses. Mina suplemas ei käinud aga paljastel varvastel tatsumise hooaja avasin küll-alguses oli veidi jahe ja kivid torkisid aga etteruttavalt võib öelda, et nädala II pooleks oli juba mõnus ja tundus kuidagi imelik saapaid jalga ajada. Igal hommikul enne avamist ja õhtul peale sulgemist tuleb viikingeid juurde. Seda ka, et hommikuti äratab mind kikas- hakkab teine jaurama õige vara.

4.04 siin keskuses käib lisaks turistidele ka päris palju koolilapsi. Viimastele meeldivad väga minu draakonitega ripatsid aga kaubaks lähevad ka teised. Kui nii jätkub tuleb varsti paelu juurde sebima hakata. 2 laagriga on 100m paela kadunud nagu mutiauku. Üks vana saksamaalt tegi mulle õhutsöögi välja- õigemini nende kamba naised olid kokates sattunud nii hoogu, et toitu sai rohkem kui ise tarbida jõuti. Supp oli rammus ja maitses hästi. Sama tegelene tuleb juulis perega ka Eestisse nädalaks. Tahab veeta kilulinnas nädala- soovitasin ka muid kohti. Kuna ta aga tallinnast välja väga liikuda ei taha siis soovitasin kopli liine nu, et ikka põnev oleks. Kaua seda vanalinna ikka imetleda võib.

5.05 ilm on suvine ja müük on hea. Kuna täna on püha siis on poed varem kinni pandud ja paljudel on ülepea vaba päev nii, et keskusesse on tuldud terve familiaga ja võetud ka pudulojused kaasa. Koerad tunduvad kõik olevat mingite paperdega-ühel haskil olid elektrisinised silmad. Täna siin toimuvad ka filmivõtted ja mõnel järgneval päeval veel. Tehakse lühifilme ja täna siis on peategelaseks hõbesepp. Võtted on kohe mu telgi kõrval. Täna tegin ka ühe ostu ja soetasin omale pisikese kirstu kuhu saab laual oleva pudipadi peita ära- osaliselt andisn vastu ehteid ja osaliselt raha. Väga shopata ei taha kuna olen kogumisrindel hetkel.

6.05 päike paistab aga tuul on nii tugev, et sain kohe mitmest kohast telki parandada mis kohati meenutas teatud nurga alt purje mis on õhku täis. Midagi hullu õnneks ei juhtunud. Taanile ongi tegelikult ju tuul väga omane-seda siin jagub ja jääb ülegi-kohati käib see tiba ka närvidele kui ma pean oma müügis olevaid villaseid asju mööda platsi taga ajama sest tuul on otsustanud need omale sõjasaagiks kaasa võtta. Olgu öeldud, et asjad on haaknõeltega kinni aga tuul rebib need ikka lahti-annab aimu veidi sellest mis toimub. Villased asjad sel korral väga ei lähe kaubaks kui vööd välja arvata- viimastega läheb hästi. Kuna ma telgiparanduseks ise oma niiti ja nõela ei leidnud siis oli abiks Merle mees kes leidis purjenõela ja tugeva niidi-sel viisil on presenti kohe lust ja lillepidu õmmelda. Tava nõelaga on paras nikerdamine. Küsides ei tulnud mul kuidagi niit meelde-üritasin siis seletada, et I need a needle and the thing what You put into needle, but not yarn. Tüüpiline minu seletamine kui mingi sõna ununeb ära. Hommikul vara käisin ka poeringil sööta varumas. Muud põrutavat sel päeval ei juhtunud. Söök on kallim kui meil so toidukorv mis Eestios maksaks 10 euri kanti on siin u 20 kanti. Midagi põrutavat ma ei ostnud-leiba porgandit, õuna, piima, juustu, vorsti ja mingit määrde asja.

7.05 Laada põhipäev, rahvast on palju ja ilm on ilus. Õhtul toimus rikkalik pidusöök, mida veel järgmisel hommikulgi breefingul kiideti. Pikkamajas toimus õhtul ka pidu aga sinna ma ei jõudnud kuna uni tuli ennem. 24/7 õues olemisega ja elamisega on see, et ärkad suhtkoht vara aga magama lähed ka nagu vara. Ma ärkan 7-8 vahel ja magama lähen 21-22 vahel õhtul. Öösiti magan hästi. Kikas enam üles ei aja-vahest tehti supiks või midagi-pidusöögil oli linnuliha valikus küll. Päris vahva on kui tõmblema ei pea ja eladki mingis rahulikus rütmis- ärkad kuna tahad ja magama lähed siis kui uni tuleb. Laagritesse saabumine ja samas ka lahkumise päevad on pikemad ka pingelienad seda nii telgiga mässamise kui auto pakkimise aga ka pikkade sõitmiste tõttu. Sel korral on enamus otsi mul ikka üle 500 km ja paar pea 1000 km vahemaad. Üldiselt ma sõidan järjest ja teen peatuse siis kui on vaja tankida. Enamus teedest on kiirteed, linnased sõitmist on vähe.

8.05 täna ka suvi rahvast aga tundub vähem-platsil on raske saada tegelikult aru palju külastajaid on kuna territoorium on väga suur ja silm ei haara kõike. Takkajärgi selgus, et sel korral külastas muinsturgu nädala jooksul üle 10000 külastaja- see on uus rekord. Kemmerguid tuleb juurde teha kuna hetkel on neid vaid 10 tk.Tegin täna ka vahetuskaupa ja sebisin omale 12 kõlalauda ühe sõle ja ripatsi vastu ning siis linase niidi ja nõela ka ühe ripatsi vastu. Ehete eest saab kõike. Mitmed viikingid on leti ees juba sel nädalal mitmendat korda-see teeb rõõmu. Täna on laadapäev kuni kella viieni ja peale seda enamus sätib end koduteele. Kel on ees pikem ots läheb homme hommikul sõitu. Mina jään veel siia neljaks päevaks-pole kusagil mujal ka olla. Karta on , et peale keskuse sulgemist olen territooriumil üksipäini. Natu on kurb aga samas positiivse külje pealt-kempsu ja dušši ning veekeedukannu järjekordi enam pole. Rahvast käib laadavälisel ajal vähem ja müük on vaiksem. Teen tekstiilitöid- päeval leti taga nõelun mütse ja õhtuti kõlatan vöösid. Mul on kaasas palju lõnga ja selle müük on olnud tagasihoidlik, lisaks hakkavad mul kõlapaelad otsa saama. Katsun ühendada meeldiva kasulikuga. Täna avastain ka, et linnud on lasknud soru nii autole kui telgile-see vist tähendab, et läheb hästi? Neljapäeval sõidan Kopenhaagenisse ja jään sinna kuni esmaspäeva õhtuni, mil liigun kas tagasi Ribesse või Roskildesse.

 

Categories: 2016, Uncategorized | Tags: , , , , , , | Leave a comment

Ale muinasturg Rootsis 28.04-1.05.2016

13112827_1190423024303382_3075973380531472452_oEestist sain jälle minema nii, et stardi hetkeks olin 24 ja natu enam tundi magamata olnud. Üllatavalt reibas oli olla. Kõik, mis vaja –sai ka tehtud, nii, et asjata ei veetnud ma ööd masinate taga stuudios. Tore on ka see, et enne ärasõitu sai käidud lõunal täditütrega kes mu Tartus rajalt maha võttis ja hiljem enne ärasõitu kilulinnas teise sõbrannaga. Mõnikord on hea istuda maha ja kõnelda ka silmast silma. Ilm oli päikeseline. Sellele vaatamata laevas tekil oli aga kõva tuul, nii, et toolid lendasid ja laudadel olnud klaasid ka. Laevas iseenesest pikka pidu polnud, kuna energiajook oli organismist lahtunud siis käisin pesus ja läksin magama, kella 19 paiku olin juba kois ja horisontaalis lambaid lugemas. Kajutit jagasin mingi naisterahvaga kes ostis laevast kokku meeletu alkovaru-nu nagu kohe mitme aasta jagu pakuks pudelite ja purkide hulka vaadates. Hommikul ta kirus, et hirmus raske on. Kajut oli viiendal tekil. Ma vaikselt unistan sellest, et kunagi avaneb ka mul võimalus ööbida 9. tekil kus on kajutil aken ja rohkem ruumi-seni on see jäänud finantsi puudusel tegemata-piletite hinnavahe on tuntav. Kuna transakulud kokku kogu tripi peale on ligemale 1500+ eurot siis üritab hoida kokku kõikjal kus saab-kütus on skandinaavias kallis ( Norras lausa 2x kallim).Tänapäeval vist kah nagu Titaanikuski, et vaesed ja keskklass all ja rikkamad kõrgemal.

Hommikul võttis Stokholm meid aga vastu keerlevate lumehelvestega. Kohvikus mingi suva habe andis nõu millist kooki osta-möödunud aastal ta olla kõik koogid proovinud ära. Werneri koogiletiga ikka võrrelda ei anna. Mul on oma väike kiiks, et tripi alguses ja lõpus söön ma hommikuti laevas kooki-ilus, magus algus või nii.

Auto sai selgi korral maast laeni asju täis, tahavaatepeegli võis kohe heaga unustada ära. Ikkagi 1,5 kuud telkimist ja harjusklemist ootab ees. Hommikul loopisin asjad autosse, õnneks olin nädala eest enne ärasõitu teinud ka listi. Hiljem muidugi selgus, et ikka on nii, et kaasas on 2 kaamerat ja mitte ühtegi akulaadijat. 8.30 hommikul sain Tartust tulema. Kilulinnas oli asjatoimetamist. Käsin sõbrannaga kohvitamas ja Pirital purjetamisriideid otstmas. Nüüd ma juba ootan õhinaga kuna neid riideid ka laevas kanda saab-naiste värk noh.

Alese jõudsin õhtul 17.00 paiku. Terve u 500 km sadas vihma. Temperatuur kõikus 3-8 vahel aga kohapeal oli u 5. Õnneks telgi püstitamise ajaks oli sadamisel pisikene paus. Kohal oli veel vähe rahvast ( sel aastal oligi vähem nii osalisi kui külastajaid). Paigutasin oma telgi sepp Mathiase telgi kõrvale, viimane aitas seda ka püstitada. Ikka on hea kui naabriks on inimene keda tunned. Mathias varustas mind vahelduva eduga õlle ja kohviga. Õhtul istusime kõik pikkmajas ja jutatasime, degustisime mõdu ja õlut ning mina õmblesin telgile esikatet. Pikkamajas on põrandas lõkkekoht keset ruumi so oli soojem kui väljas aga õmblustööks ikka pime-kohati oli raskusi nõelale niidi taha ajamisega. Esimene öö oli tiba jahe magada aga küll harjub. Ühtlasi tehti mulle ka selgeks, et austerlased on umbele pika mõtlemisega, nu nagu juhtmed või nii. Sel korral oli mul kaasa pakitud ka soe pesu, mis möödunud aastal maha ununes. Kütsin telki ka teeküünaldega- tõstis temperatuuri ja ajas rõskust telgist välja-kuna ruum on pisike siis on seda vahet suhtkoht kohe tunda kui küünlad on u 30 mintat või nii põlenud. Järgmine kord võiks võtta kaasa ka kalmuküünlaid-oleks hea ja ohutu põletada ka siis kui ise telgis pole. Teeküünlaid ma omapäi põlema ei jäta. Sel kevadel ma õmblesin telgile ka lisaseinad tänu millele oli jällegi telgis rohkem varju tuule ja vihma eest. Telk tundub kohe kuidagi suurem olevat. Esimene laadapäev sadas terve päeva aga mul läks ikkagi kauplemine hästi kuna inimesed said tulla teki sisse ega pidanud vihma käes oma otsusesid ehete osas langetama. Hommikul käis mul külas ka Thorbörn kellele sai kohvi pakutud ja muidu jutatatatud. Thorbörn on juurtelt soomlane aga elab Rootsis, kunagine ajakirjanik, kes nüüd tegeleb puutööga. Laupäeva õhtul oli ka pidusöök-maitsev ühepajatoit. Endal mul lõkkevarustust kaasas pole on vaid priimus. Suurt kokkamist ei toimu-teen hommikuti enamasti kohvivett ja putru, muul ajal joon palju teed ja söön puuvilju ja muidu rohelist ning ka võikusid. Kuna terve päev ma kauplen siis keset päeva kokkamiseks aega polegi. Päevad laagris on tegusad ja õhtuks on suurest suhtlemisest inglisekeeles suhtkoht väsinud olla. Selgi korral tegin vahetuskaupa ja sebisin omale uue pearätiku-peenvillane ristkülikukujuline kangatükk, mis värvitud kohapeal madaraga-andsin vastu ehteid. Õhe lõunasöögis ebisin ka ehete vastu-kala salatiga. Ehted on hea kraam-selle eest vsaab kõike. Ühe ostu mõdupudeli näol sooritasin ka sellelt laadalt. Üldiselt ma shoppan vähe kuna kõik on olemas ja kuna ma siin vaikselt ka kogun ühe suurema asja tarbeks siis ei taha tühja- tähja peale kulutada. Laagris tegin ka pilti 2 päeva nii, et kaameras polnud mälukaarti aga kolmandal meenus see sisse ka lükata-palju häid hetki läks kaotsi. Kuidagi õnnestus mul telgis tekitada ka tulekahju kui põlev teeküünal vedela küünlarasvaga põlevasse priimusesse kukkus-korraks oli telgis tulelont aga see sai käppelt summutatud. Olgem ausad, hetkeks võttis ikka vedelaks küll. Telgis on ruumi suhtkoht vähe ja kõik ju põleb-tekstiil ja puit. Teades tundes ennast on üllatav, et ma paanikasse ei läinud vaid kohe kindlalt tegutsesin-äsja oli olnud mul ka esmaabi ja päästekoolitus vb jäi sealt midagi külge-põlevat vaha ma igatahes sel korral veega kustutama ei tormanud. Üks tore tegu oli muidugi ka telgitalade lauajalgadeks saagimine-tõin võsast ka kaikad aga olid kõik ühes hunnikus ja nii ta läks. Õnneks oli Torbörnil kaasas paar varukaigast ja olukord sai lahendatud. Minu kaikad aga olid vanad ja pärit Rootsist Birka saarelt ning juba aastaid minuga kaasas käinud. Kauplemine oli laadal edukas, sain lahti ka asjadest mis kodus seisnud olid –nahad ja tekstiil. Mingil hetkel tundus, et terve laager lase ringi minu sõlgedesJ. Siblimist ja sättimist ja asjade otsimist oli omajagu so eriti nõelkududa ma sel korral laagris ei jõudnudki. Esimene laager on alati asjade otsimine ja paikaloksumine. Tulekuga läheb ju akati kiireks ning ka see neetud ÜKS päev jääb alati puudu. Alati. Ribesse sõites on arvatavasti lootust näha ka välja tahavaatepeeglist. Ehted suurt ruumi ei võtagi aga just tekstiil on see, mis laiutab. Kokku on plaanitud mul sel korral 7 laagrit- eks näis kuidas läheb. Tahaks muidugi varem saada ühelepoole ja juba juuni alguses keskpaiga asemel koju pääseda. Koju jõudes on kohe tulemas 2 purjetamiskoolitust merel 4x4h+üks kolme päevane ja lisaks on mul veel 7 h Saadjärve jahtklubi krediiti-maksin arve ära (omal initsatiivil terve summa mitte pool nagu soovitati juhendaja poolt) aga ilm mängis mäkra ja nii lükkuski edasi suvesse pool koolitusest. Kuna vesi oli külm ja tuul kõva siis mind kui algajat ei tohtinud veele lasta. Juuni lõpus tulen ma skandinaaviasse tagasi ja alustan siis oma trippi Norrast Borrest-kuhu edasi ja kui kaua on veel ebaselge. Sel suvel soovin ma jagada oma skandinaaviatrippi purjetamisega ( pigem õppimisega) so ajaga on kitsam kui tavaliselt. Usun, et tuleb põnev suvi ja palju uute kohtade avastamist.

Categories: 2016, Uncategorized, viking | Leave a comment

Ungaris 16-20.03.2016

12895285_1159430970735921_1211283399_nHommik algas vara 2.30 ja juba poole tunni pärast leidsin ma end marssimas Karlovast linna teise otsa Lõunaka juures asuva Haigla bussipeatuse poole. Inimesi polnud-mõned taksod vuhisesid mööda. Kohver tegi meeletut lärmi-tekkis tunne, et olen nagu bemmivend st, et enne tuleb tümakas ja siis auto. Peale ligemale 1h pikkust jalutuskäiku olin õnnelikult kohal aga sain veel veidi oodata ja võimelda kuna üks reisisell sai teada, et täna minnakse alles siis kui buss tal juba maja ees oli. Mõnikord aetakse päevad segi-mõnikord on laupäeval neljapäeva tunne. Karta on, et nii sai püstitatud enda ja kohvri kokkupakkimise maailmarekord-mina arvatavasti poleks 10 minutiga passigi leidnud muust rääkimata. Lennujaamades kõik sujus ja kusagil ei pidanud ka kaua ootama. Sel korral ma istusin nii Kilulinn-Vantaa kui ka Vantaa- Budapest akna all lennukis ja nägin pilvevahtu-imeline. Ma satun lennukiga lendama harva, nii aastas 1-2 korda. Vantaa- Budapest lend kestis tiba üle 2h so peagi jäin magama. Lennukiga lendamist ma ei karda, küll aga tekitab see ikkagi tiba rohkem elevust kui istumine autoroolis või bussis.

Ungari pealinnas võttis meid vastu kevad-mütsid, sallid, käpikud olid ülearused ja rändasid kotti. Otsisime valget bussi, mis meid Iszkaszentgyörgyse külla oleks pidanud viima aga kiiret polnud selle asjaga kuna kevade nautimisega oldi ametis. Veinimaa –mida üldse tormata?:) Valgeid busse oli lennujaamas muidugi ka omajagu. Bussis vajusin ma ka magama ja osa loengust läks kaduma aga ma ei kurda kuna mul on  google ja päevakava oli nagunii prinditud välja. Peale u 1,5h pikkust sõitu jõudsime 2000 elanikuga külasse ja meid majutati Amadé-Bajzáth-Pappenheimi lossi. Tuba oli meil uhke sea, kamina ja tiibklaveriga-viimane oli isegi hääles-katsetasin. Kuna loss asus kõrgemal kohal siis avanes ka akendest lummav vaade ümbrusele. Olgu igaks juhuks mainitud, et WiFi  me tarvitasime vist ära või tegid lossis kummitused sellega 1:0-igatahes oli see ühel hommikul vahetult peale me saabumist kadunud asjade hulgas-ilmselgelt on ungarlaste ja eestlaste netiseerumisvajadus erinev. Targemad teadsid kõnelda, et vahest on nett mahupõhine ja loomulikult me suur kamp tegi selle mahuga käppelt 1:0.

Loss ise oli väga suur ja uhke, lagesid ja seinu katsid vanad freskod 17.sajandist ja ka mööbel oli ajastutruu ning kohale toodud nii Venemaalt, Soomest kui mujalt. Lossi soomlasest peremees kõneles ka seda, et lossis kummitavat aga teda see ei häirivat kuna kui on kummitused siis ei tunne end suures majas kunagi üksi. Hoone II korrusel liikuvat üks diivan ja kella 12 paiku võib kuulda hääli. Kummaline oli mõelda, et vaid loetud aastaid tagasi oli hoone nii kehvas seisus, et isegi laed olid sissekukkunud. Suure maja ühes tiivas tegutseb ka pisikene kool, ülejäänud hoones korraldatakse vastuvõtte ja toimuvad ka kunstilaagrid. Lossist ja selle kaunist ümbrusest oli terve me seltskond vaimustuses. Kiideti sedagi, et uni tuli nende vanade paksude müürida vahel õige hea. Selgus ka karm tõsiasi, et seltskonnas on bellarus ja linttraktor ja siis veel mingi põllutöömasin kes ärkavat ellu öösiti. Meie toas suuremat norskamist polnud. Mina vist unes ei lobisenud ka-vähemasti keegi ei kurtnud. Esimesel õhtul tehti meile ka ringkäik külas kus elab veidi üle 2000 inimese, näidati vaatamisväärsusi, tähtsamaid hooneid, äsja rajatud Kaljuranna teed ( nu, et minister kontsapidi porisse ei vajuks), mis viis Püha Jüri kuju juurde. Inimesi väga silma ei jäänud, seevastu iga värava taga oli koer kuni mitu. Õhtu lõppedes viidi meid külla ka husaarile kes kõneles veidi sellest, kes husaarid olid. Seejärel järgnes ringkäik ja veinide degustreerimine kohalikus veinikeldris ning õhtusöök. Ekskursioonil olid meil giidideks husaar ja linnapea –räägiti ajaloost, eluolust ja pakuti kohalikku paalinkat. Külastasime ka kohaliku imepisikest kõrtsi kust kohalikud 3 meest kohe varvast lasid kui me suurt delegatsiooni sisenemas nägid-hiljem ikka õnneks imbusid sisse. Pakkusime siis vastastikku vägijooke. Baaridaam valas lahkelt head veini. Paari pisikest külapoodi külastasime ka-veini hinnad algasid 1,4 eurost ja mainimist väärib see, et vein maitses hästi.

Teisel päeval toimus Iszkaszentgyörgyse külas Eesti Välisministri külaskäik, koolimajas ühe soome fotugraafi ja minu fotonäituse avamine ning setode ja kohalike lastekooride ülesastumine, peeti ka maha erinevad kõned. Fotonäitusest niipalju, et enamus pilte oli teise fotugraafi jagu ja mu omad nö täitsid lünkasid. Ometi on mul hää meel kuna viimati olid mu fotod näitusel ammu. Mul on küll olnud 3 personaalset fotonäitust aga nii paari kuut pilti pole varem küsitud. Näituse jaoks ma reeglina teen pilte eraldi-nii, et mul on juba ennem teada mis ja kuhu läheb ja miks. Sedakorda oli vaja anda lihtsalt ülevaade kultuuripealinna aastast Obinitsas. Pealelõunal sõitsime Veszprémi raekotta kus toimus Veszprém-Tartu, 45 aastat koostööd tseremoonia. Veszprém ja Tartu on sõpruslinnad. Eh oleks varem ma seda teadnud, et oma kodulinna linnapea käpa surumiseks tuleb mul Ungarisse sõita. Siin oli seto kooride roll peamiselt meelelahutuslik-palju sõitmist ja ootamist ukse taga selleks, et esitada 2 laulu. Hetkeks tundus, et korraldajad näevad hästi palju vaeva selleks, et hoida setod ja Eestist külla sõitnud poliitikud lahus. Esiti ei lasted meid saali ning hiljem pandi eraldi võikusid nosima ja utsitati edasi liikuma veel siis kui enamusel võiku pooleli. Hiljem selgus, et asjata aeti meid liikuma nii vara kuna kiiret polnud kuhugile. Edasi tuli veel üks muuseum, omajagu mõtetut pessimist ja 2 toredat improvisatsioonilist laulu. Seejärel läks õhtu mõnusaks imetledes platvormilt esimese kuningapaari kuju juurest tuledes linnavaadet ja lauldes üle linna armastuse laulu. Edasi liikusime sööma maitsvat õhtusööki, mis koosoles suuresti lihast-kellegile meenus, et rändurid teel olles ei paastu-me kõik manasime omale silme ette 85 liitrised matkaseljakotid ja tõstsime südamerahus liha ette mille loputasime alla punase-valge veiniga. Lossis algas peagi ka igaöine laulu ja jututare-päeva kokkuvõtted tuli teha ära ning ka kohalike veine tuli degusteerid. Külapoodide veinivalik oli kesine-ju põhjus selles, et kõik teevad ise+ külas on ka üks suurem veinikelder. Selle õhtu veinid tulid vist lossi veinikeldrist-igati kultuurne joomine oli. Setod teavad kus on piirid ja eks see vana tava järgi joogianuma ringile laskmine tingib ka selle, et keegi ei kaani end täis. Kui igaüks valaks omale ise-vahest siis oleks pilt teine. Lauluproovi oli aga vaja teha ja nii saigi ühendatud mõnus kasulikuga vabas vormis. Mulle jääb vist eluks ajaks inimeste loovus ja leidlikkus meelde nii vorsti lõikamise osas kui veinipudelite avamises-nu ei ole lahendamatuid olukordi kui oled seto meeste seltsis. Ei ole siukest asja nagu “Ei” või “ ei saa”-kõike mõistetakse ja lahendatakse loovalt. Vorsti saab eduliselt lõigata ka tulekustuti sildiga ja veini avada 18.saj diivani kruviga. Meie seltskond ei jäänud oma loovuselt kuidagi maha seal lossis harilikult laagerduvatele kunstnikele. Hoidsime lippu kõrgel.

Hommikud algasid meil vara- kohaliku aja järgi oli 8.15 juba hommikusöök ja seejärel olid kõik päevad planeeritud ära. Usinamad käisid hommikuti võimlemas ( kuluaarides räägiti midagi ka riistvõimlemisest) ja jooksmas, soe ilm ja lummavad vaated soosisid õues toimetamist. Mina piirdusin varbaringide ja ringutamisega ning sain kargu alla vahetult enne hommikusööki reeglina so võimlemine riistadega või ilma ja jooksmine jäi ära.

Uus päev algas väljasõiduga 15 km kaugusel asuvasse linna Székesfehérvári ( mille kuradi pärast need nimetused nii pikad ja kohmakad on-kainuse kontrolli saaks teha nende hääldamisega eduliselt) kus toimus päikesepaistes üks mõnus linnaekskursisoon ja kohaliku etnograafiamuuseumi külastamine. Muuseumis tegid mehed karjasekasukaga mis kaalus oma hea 15 kg moedemmi-kõigile sobis. Ilus linn kus manustasin selle aasta esimese jäätise ( sidrun ja mustikas). Window shopingut tegin ka aga midagi ei ostnud-sel reisil ma ostsin vaid 3 pudelit veini ja muud ei midagi, ok mõned metroopiletid ka. Jõudes tagasi lossi tegime kohalikule kogukonnale erinevaid õpitubasid: laulu, tantsu, söögi ja käsitöö. Üle pika aja võtsin minagi nõela kätte ja nõelusin valmis ühe potsaka kana kohalike nobenäppude juhendamisel. Väga menukas oli pakutrüki õpituba, kus olin veidi abiks ja opereerisin kollase värviga kuni kunstniku köögitoimkonnast naasemiseni. Mudilased said ise omale T-särkidele pilte trükkida ja tantsude õpitoas juba olidki neil uued särgid seljas. Juntsudel silmad hiilgasid-puhas hame ikkagi. Õhtusöök valmis seekord ühiselt: kohalikud õpetasid guljaši valmistamist ja meie sõira ning taarikapsaste tegu. Õhtusöögilauale läks ka Setomaal vaimistatud leib mille üle meil endil oli tekkinud suur igatsus kuna Ungaris sellist tumedat leiba ei tunta. Kodust ära olles tekibki tahtmine oma maitsete järele. Guljaši valmistamine oli peamiselt meeste töö-küpses suur pada õues. Kui küsisin, et kuna valmis saab öeldi, et slow food. Kokkade ja kaptenitega ei vaielda-ootasime kirju kassiga  vaikides edasi. Sõir maitses kohaliku veiniga hästi sel õhtul. Olin minagi käinud sõira kokku segamas põgusalt-see on suhtkoht väsitav toiming ja mu sõiramuskel on profidega võrreldes olematu. Aga hea avastus oli, et kohalikust toorainest saab teha sõira-seto köögi kõige kapriisemat maiuspala.

Kätte oli jõudnud eelviimane õhtu-laulu ja juttu jagus kauemaks. Mulle oli enamus õhtuid pidžaamapidu veiniga kuna ma ei viitsinud päevas 7x riideid vahetada. Nii rändasidki õhtuseks istumiseks rahvariided seljast ja ööriided koos lossihärra antud Ikea pleediga selga-sedalaadi outfiti nägi ka teistel seljas. Järgmisel hommikul lahkusime lossist teadmisega, et tuleme tagasi, mõni vast juba sügisel kui viinamarju korjatakse.

Sõitsime Budapesti kus kohalikus hiiglama suures etnograafiamuuseumis toimusid samuti õpitoad ja esinemine ning hiljem orjenteerumine hostelisse. Ööbismiskohaks oli sedakorda korter kesklinnas, mida kutsuti hosteliks. Osad läksid jala, osad autoga. Meie neljane punt läks jala kohvreid taga lohistades. Ilm oli ilus, mõnus oli kõndida läbi südalinna. Vaatamata kõigele oli kõigil veidi kohanemisraskusi uus kohas sest just oli ikkagi ju uhkest barokk stiilis lossist tuldud kus iga mööblitükil oli oma lugu jutustada. Hostelis lagunes paar voodit ära (ja ei me ei teinud vanainimeste asja) ja köök koosnes esikus üksteise otsa pandud külmikust ja mikrouunist aga sel kõigil polnud tähtsust kuna ega sinna ju magama tuldud. Ometigi ajasid pesemata voodilinad urisema enamuse ja kuna puhast voodipesu meile ei antud siis otsustasime hosteli peremeest abistada ja panime kogu kamba voodipesu vanni likku hommikul-eks ta ise peseb edasi kui tuleb. Meid oli u 20 hinge. Samas voodikoht oli odav- 20 eurot -vahest selle raha eest puhast voodipesu tahta ongi palju. Panime pambud maha ja läksime linnaga tutvuma-õhtune ja päevane Budapest on täiesti erinevad. Linn on muidu ka uhke oma 2 miljoni elaniku ja vana arhidektuuri ning hiiglama suurte hoonetega aga õhtustes tuledesäras on eriti lummav. Jalutasime ja külastasime erinevaid söögi-ja joogikohti sel õhtul. Ungaris on hinnad mõistlikud, kannatab minna poodi ja ka välja sööma. Teenindus on kõikjal väga viisakas. Meie pisike kamp käis kohvikus ja siis mäelt vaadet imetlemas ning Imperatoris õhtustamas. Viimases oli elav muusika ja kohalikule pianistile sai kähku tehtud selgeks, kes on Valgre-meie laulsime ja tema mängis. Kirjutasime talle Raimond Valgre ka paperi peale, et ta saaks iseseisvalt studeerimist jätkata-juhul kui sügisel tuleme sööma. Õhtusöök oli rikkalik-magustoit oli praetaldriku suurune ja ma jäin selle hävitamisel hätta-piinlik kohe.

Oma reisi viimast päeva  alustasime mineraalirikaste kuumaveeallikatega termis erinevaid vanne ja saunu nautides ning seejärel tuli pikk linnaekskursioon kus lisaks vanalinnale käisime ka juutide linnaosas ja hipsterite rajoonis-kohtades kuhu omal käel poleks mõistnud minnagi-nägime ära linna mitu nägu. Mulle väga meeldis hipsterite linnak kus oli ka mõnus tänav kunstnike ja käsitöölistega-nagu laat, mis lahti kõikaeg. Tallinnas vanalinnas võiks ka midagi sellist olla. Palju oli ehteid, maale, vanavara ja taaskasutatud materjalidest loomingut. Rahvusmuuseumiga samal tänaval oli ka üks hipsterite söögikoht huvitava sisekujundusega kus sai manustatud üks piimasupp kanaga. Selles söögikohas oli einet kohe põnev oodata kuna sisekujundus oli nii kirju. Vetsu leidis ka hästi üles kuna uksel oli paljas barbi nukk ja ülepea oli võimalus einestada ka istudes vannis.  Hommikusöögi sisse oli siin juba asjatundlikult menüüsse kirjutatud joogiks ka paalinka-tehke omad jäteldused. Pealelõunal võtsime suuna lennujaamale. Kohvritega läbi linna uitamine ja ühistransporti mahtumine läks üllatavalt nobedalt ja kergelt. Kevadine Ungari oli väga mõnus ja külalislahke. Meite viimane reispäev oli ka minu sünnipäev-aitüma kõigile ke ssel päeval minuga olid. Hea on hommikul saada palju kallistusi ja ka laulust osa. Merlin kummardab ja tänab:)

Eh mul on kohe kahju, et ma reisil vahetult märkmeid ei teinud sest nii palju rebiti kildu ja ma nagu ei mäleta mitte halligi….

Südaöine Tallinn võttis meid vastu lumevaiba ja keerlevate lumehelvestega.

Suured tänud reisi organiseerijatele ja mõnusale reisiseltskonnale!

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Puhkus Eidsfossis

IMG_5251Olen siin nüüd olnud mõned päevad ja see aeg on olnud tõeline puhkus. Siia tulek juhtus kuidagi juhuslikult. Pühapäeva õhtul Vetlandas Rootsis istusime naistega, lobisesime ja ikka laagrites on teemaks, et kes kuhu edasi läheb jne. Nu ma siis ütlesin, et lähen Oslosse aga seal ei oodata mind enne neljapäeva so pean kusagil aega parajaks tegema mõned päevad. Metsas üksi kämpida nagu ka väga ei tahtnud. Selle jutu pääle norralanna Astri teatas, et ma võin olla mõned päevad tema pool kuna ta elab Oslole lähedal. Olin kohe pakkumisega nõus kuna mõte soojast duššist ja magamisest voodis 4 –seina vahel tundus väga ahvatlev. Teekond siia võttis päevakese-norras pole just palju kohti kus saab sõita kiiremini kui 80km/h. Kohati ka 110 aga see pigem erand. Viimane u 100km teest koosnes peaasjalikult tunnelitest ja ringristmikest -nu neid oli nii iga viienda kilomeetri peale vähemalt üks so suhtkoht tihedalt. Üks tunnel läks ka vee alla. Selles tunnelis tuli sõita madalama käiguga kuna oli pikk langus ja see soovitus oli märgitud ka asfaldile. Tunnelis tegelt ei tunneta höste kiirust. Viimased 50 km olid ka mägine ja käänuline tee aga ilusad vaated-kohati mingi põllumajanduspiirkond kuna suured maalahmakad olid kaetud kiledega mille all siis arvatavasti midagi kasvatati.. Eidsfossi küla on mägede vahel aga kohalikele need pole mäed vaid pigem künkad. Nende mõistes on magi see mil lumised tipud ja mis tiba hambuline. Minu vaimustust nende “küngaste” üle aga kohalikud mõistavad peale seda kui mainin neile kui kõrge me kõrgeim tipp on☺
Olles teel siia tabas mind ka üks oluline asi mis väärib mainimist-nimelt ma ei saanud Chelli tanklas tasuda Maestro pangakaardiga st nad ei aksepteeri seda so sain oma kohvi olude sunnil tasuta. Õnneks muudes tanklates ja poodides on ok selle kaardiga. Esialgu aga ehmatas natu ära küll kuna mul pole sularaha –nu peale Oslo turgu vast on ja siis enam pole pangakaart teema aga sinnani tuleb vaadata ette. Ennekõike ei tohi jätta tankimist viimasele minutile.
Jõudsin siis siia esmaspäeva õhtul (sõita oli alla 600 km kuid see võttis siiski igaviku aega) samal ajal kui ka maja perenaine ise enamvähem. Tee, võikud ja natu lobisemist ja magama. Järgmisel päeval olin omapäi kuna Astri pidi olema tööl-juhatab vägesid lasteaias st on juhataja vmt. Ärgates voodis mis pärit Prantsusmaalt ja enam kui saja aastane avastasin köögilaualt kirja kus olid juhised ja lisaks lebas laual ka pisikese imearmsa jääkaru pildiga maja võti. Maja on u 60 + ruutu suur- avara planeeringuga ja nutikate sisekujunduslahendustega. Seinad on kaetud laudvoodriga mis on siis omakorda heledaks värvitud-mööbel on vana ja nunnu st sääne ajaloo hõnguga. Mulle meeldib väga see pisike köök mis siis on selline heleroheline tibukollase lauaga-köök mingis mõttes on kodu süda ja siin on see rõõmus ja värviline. Siin majas on nunnud pisikesed ahjud u nagu pursuikad vai kuidas neid asju nimetataksegi-üks oli majas enne teine tuli hiljem järgi. Igal esemel siin on oma lugu ja see kõik on nii põnev. Astri on õppinud rahvakunsti Telemarki koolis st sama kool mida ma möödunud aasta mais külastasin ja kus ka ööbisin. Antud koolis on õppinud ka eestlasi st sisuliselt on kool nagu me Viljandi Kultuuriakadeemia.
Teisipäeval ma siin tutvusin ümbrusega ja kohaliku poega-ilm oli ilus. Õhtupoolikul uudistasin Astridi raamaturiiuleid st tal on palju tekstiili ja muinasaega puudutavaid põnevaid raamatuid. Ennist jäi mainimata, et siin elab ka kaks kassi üks on suur puffis ja hall ja teine ka suur aga lühema karvaga ja sääne kirju. Mõlemad mind tiba võõrastasid. Kassid ei pidavat üksteisega just hästi saama läbi-toidukausside juures susisesid aga kismaks ei läinud.
Kolmapäevane päev oli tiba õnnetu kuna see algas mu jaoks hommikul vara telefonikõnega e-maili konto kaaperdamisest. Paljud kirjutasid ja helistasid ning tundsid muret, et kas mul on tõega rahahäda nagu seisis kirjas mille nigeeria neegrid olid saatnud pahatahtlikult laiali. Ja kus ma siis õigupoolest olen kas Küprosel vai Skandinaavias? E-maili konto oli kustutatud aga kuidagi õnnestus see taastada-kahjuks küll tühjana. Urdu keelgi sai muudetud kodumaiseks. Õhtuks oli kõik hästi. Ometi kogu see trall mõjus mulle nii, et ma jäin tiba haigeks kõigest sellest-pea lõhkus ja oksele ajas- arvatavasti lendas vererõhk kuhugile üles so suure osa ajast ma päeval olin teki all ja üritasin magada. Nii, et plaan metsarajale mäe suunas uitama minna lendas vasta taevast. Õhtupoolikul käisin poes kuna tundus ülekohtune 2 päeva järjest võõrast külmikut tühjendada. Öeldi küll, et miskit pole vaja aga ma nii ei saa. Pood on pisikene ja selle juures on tankla ning pisuke paadisadam ja järv kust kohalik küla saab osaliselt ka joogivee. Esimesel päeval oli plaan ka kalale minna aga õnge puudusel jäi see tegu tegemata. Kangemat alkoholi poes polnud, küll aga oli külmkambris Jamaica õlut, lisaks põhjapõdra vorsti ja muud hääd –paremat. Söök on siin kallim kui Eestis otseloomulikult- sama toidukorv Eestis oleks läinud maksma u 50% vähem ja ma tõega ei liialda. So kes tahab paastuda tulgu Norrasse. Õhtu ma sisustasin raamatutega tutvudes, pildistades ja lugedes-leidsin raamatutest paar leidu mille koopiat tahaks teha. Astri kõneles oma ehetest ja näitas imeilusaid kaelakeede rekonstruktsioone- tal on iga kleidi jaoks eraldi ehted-väga uhke. Õhtusöögiks oli pasta ja magustoiduks maasikad-viimased maitsesid suviselt. Mul tuli silme ette kohe Tartu turg kust ma harilikult ostan kilodes maasikaid ja ei ma ei tee moosi-ma söön nad kõik lihtsalt ära☺
Täna aga olen siin ka omapäi- korjan oma kola kokku ja varsti ongi minek. Ilm on tiba sompus- eile oli väga ilus päikesepaisteline ilm. Ilm pidavat siin käppelt muutuma st päikesepaistest võib 10 minutiga saada sadu ilma suurema hoiatamiseta.
Mul on tõeliselt hea meel, et mul oli võimalus paar päeva elada 21.sajandis ja puhata end välja. Ligemale kuu aega magamatust ei ole tore. Elades selles vanas pisikeses imearmsas renoveeritud majas tuli omalgi nii palju häid mõtteid kuidas kodu sisustada ja just mida teha väikese ruumiga nii, et asjad saaks pandud ja, et samal ajal oleks hubane. Astri on palju reisinud ja siin on tekstiili ja muud üle terve ilma –ning see kõik kuidagi kokku moodustab mõnusa rõõmsavärvilise terviku. Väga hubane kodu. Ma olen vaimustuses!
Järgmine peatuspaik on Oslo oma muueumidega-jään sinna arvatavasti nii 5-6 päevaks ja siis liigun edasi-uued kohad vajavad avastamist.
IMG_5226

IMG_5227

IMG_5228

IMG_5229

IMG_5230

IMG_5231

IMG_5232

IMG_5233

IMG_5234

IMG_5235

IMG_5236

IMG_5237

IMG_5238

IMG_5239

IMG_5240

IMG_5241

IMG_5242

IMG_5243

IMG_5244

IMG_5245

IMG_5246

IMG_5247

IMG_5248

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Vetlanda 22-24.05.2015

IMG_5174Esimest korda siin linnas ja laagris. Linn on piske ja kuna turismihooaeg pole veel alanud siis pole ka väga midagi uudistada peale pitsakoha, kiriku ja pagariäri ning Ica-maxi ( viimases on nett).
Selle laagri lisain oma graafikusse kuna mitmed sõbrad ja ka muidu tuttavad olid siia tulemas. Ribest oli aga sõita suhtkoht pikk tee so kohale jõudes uurisin kus on mu koht ja püstitasin hiinaka ning keerasin magama. Korraldaja veel pakkus ka kohvi ja toas magamise võimalust aga ma kangesti tahtsin oma 13.eurost hiinakat katsetada. Selgus, et polegi kõige hullem-isegi kerge vihma elas üle. Muidugi kuna tal ei ole lisakatet siis mul pole eriti halli aimugi kuidas asi toimib padukaga-pakun, et laseb vee läbi nii nagu emamus sedalaadi ühekihilisi telke. Püstitamine läks ka kähku kuan süsteem sama mis vanal telgil so vaid 2 tugikaart-blondu eri. Magasin une ära , ütlesin sõpradele tere ja hakkasin oma telki lükkama üles-Torbörn ja veel üks soomlane olid abiks. Hädapärast saab üksi ka aga mitmeksi on kiirem ja saab ikka paremini st pole niipalju hilisemat vaiade ülekorrigeerimist.
Jõudsin kohale neljapäeva õhtul-antud üritusel oli vahva see, et tegelikult kõigil osalejatel oli nö. oma koht st plaan oli saadetud välja juba varem so polnud vaja tulla kohale päevi varem, et saada paremat kohta nagu näituseks Fotevikenis Rootsis. Minu koht oli teede ristumiskohal kohe info telgi vastas. Kuigi laager algas ametlikult laupäeval siis kauplemiseks läks juba reedel kuna üritus toimus pargis ja seal ikka jalutab ju inimesi. Ilmad olid kõigil päevadel kenad, suure tuule ja sajuta. Laupäevaõhtune pidusöök oli väga rikkalik-liha, kala, salatid jne. Uue asjana mulle oli mingi ubadest leivamääre-nägi välja nagu pasteet ja maitses höste. Teine uus leid oli mesi võiga-väga hea. Samas praegusel hetkel tundub, et mul läheb iga magus asi kuna enamus magus tarbitud suhkur tuleb õuntest ja porganditest-mesi ja suhkur jäid maha. Ma olen harjunud isegi kohviga kus pole suhkurt nende nädalate jooksul. Pidulaud oli laupäeva õhtal kaetud õmber lõkke ringis ja ma istusin koos Hans Gunnari ja ta naisega. Hans jagas ka õlut mil oli peal pealuu märk. Kuna pöeval oli toimunud siin ka pulm siis õhtul enne pidusööki anti pruutpaarile üle ka uhke Torbörni tehtud voodi-viimane soovitas kohe seda ka proovima asuda nu, et kas ike sobib ja peab vastu. Pruutpaar ei võtnud vedu aga voodi oli ilus. Peale sööki jäädi veel laulma ja lobisema aga ma liikusin ära netiseeruma-tulles tagasi toimus mingi tõrvikutega rongkäik mu telgi ees ja ringis jauramine aiaiaiaiaia. Läksin magama. Pühapäeval kestis üritus vaid kuni kella kolmeni-kuna oli ilus ilm ja ka rahval huvi siis oleks tegelikult võinud kesta kauem nu nii viieni vähemalt. Nii pea kui kell aga kolm kukkus sõitsid ka esimesed autod sisse, et telke jmt kola hakata lükkama kokku. Mina veel usinalt kauplesin ja kusagil poole nelja paiku tuli Mathias ja me läksime pitsade järgi. Rootsis on pitsa mulle tundub, et odavam kui Eestis nu nii söögikohta minnes. Mathias läks oma telki pitsat nosima ja ma oma ning pärast ma keerasin magama. Ärgates oli enamus viikingeid juba sõitnud minema. Sakslased kutsusid enda manu-jõime teed ja lobisesime. Hiljem tuli norralanna ja küsis, et kas me liituks veiniga ja loomulikult me kõik olime kohe ühel meelel nõus. Nii saidki kokku 5 maa naised ja arutasid veiniga maailma asju ja maade erinevusi. Kuna seltskonnas oli ka üks taanlanna kes oli teinud Moesgardi muuseumile ekspositsiooni tarbeks usinalt kangavärvimise rasket tööd siis ei saanud kuidagi jätta urisemata, et see kuidas kangast kasutati oli väär. Nu esiteks ei õmmeldud sellest rõivaid vaid mässiti niisama nukkudele ümber ning teiseks ei järgitud seisust st vanal ajal oli värvidel suur tähendus-iga mats ikka uhkes punases ja sinises ringi ei lipanud. Vahest nad seal õmblevad kangast midagi hiljem. Moesgardi muuseumi üldise väljapaneku üle kurtsid ka teised ja sellist eksimise tunnet olla olnud ka teistel. Paratamatult ajaloolise taaskehastajate ootused viikingi aja välhjapanekutes muuseumides on suuremad kui tavalisel külastajal. Nu arusaamatu on nt see kui kangatükk on pandud selga mässides lihtsalt ümber inimese nagus aunalina ja siis on kinnitatud haaknõelaga mitte aga sõlega või mõne muu nõelalaadse asjaga mis tol ajal olid levinud.
Mida enam ma reisin seda enam jõuab kohale, et tegelikult on kõik igapäevased olmehädad kõikjal laias plaanis ühesugused ka neil maadel mille poole vahest me vaatame veidi alt üles. Kõikjal on probleemiks alcohol ja see, et maalt kolivad inimesed ära kuna töökohti napid jne jne.
Üritasin minagi Vetlandas Icast veini osta aga selgus, et neil tava toidupoodides seda ei müüda-kuna ma varasemalt Rootsi veini nii poest osta pole tahtnud siis oli selline väike asi jäänud mulle ka märkamata. Leidsin ma siis veiniriiulid agas uur oli mu üllatus kui seal oli vaid umbes 5 pudelit erinevat veini ja kõigil peal kiri Free-esialgu ma nagu ei jaganud matsu lahti aga lähemal uurimisel selgus, et alkovaba vein. Uurisin siis ka saalitöötajalt kes eemal kaupu välja pani, et kus teil päris alkot müüakse-selgus, et selle jaoks on spets poed nagu Norraski. Sisusliselt midagi õllest kangemat tavalisest toidupoest kätte ei saa. Teenindajatel oli muidugi nägu kohe naeru täis, et näe turist tuleb oma lollaka küsimusega. Veini oli mul vaja külakostiks kuna ees ootas pisuke linn/küla Norras kus hää inimene pakkus mulle peavarju paariks päevaks. Kuna järgmine laager on Oslos ja linn on Oslost alla 100 km siis olin kohe rõõmuga nõus. Laagrites ma ei maga just väga hästi st ärkan öösel palju kordi üles ja see magamatus paistab ka välja kuna silmaalused on kergelt tumedad. Nüüd aga oli võimalus ööbida päris voodis ja padjaga ning käia ka dušši all-paradiis. Peale õdusat õhtut pühapäeval ootas ees vihmane ommik. Korraldaja pakkus kohvi ja võikusid-mina ja kusagilt väljailmunud Mathias ( magas kusagil oma bussis) olime kohe käpad. Tegin omale võikusid ka teele kaasa. Köögis sai Mathiase ja korraldajaga arutatud ka tiba tulevase ürituse üle-korraldaja soovis saada üritusele inimesi kes demoks kokkamist ning Mathias arvas teadvat monad kes on osavad kokkajad ja ka mille iganes suitsetajad ( liha, kala jne). Sel üritusel polnud väga palju viikingeid kuna ega siia palju mahugi tiigi ümber. Palju oli fantaasiat lippamas ringi. Kohalikud koolilapsed käisid siingi end grupiviisiliselt harimas. Tiigil sai aerutada ka kahe paadiga-oli tuulevaikne so purjedega ei mässatud.
Jäin üritusega igati rahule. Mitmed kurtsid, et müük oli varasemate aastatega võrreldes kehvem-hiljem selgus, et põhjuseks oli see, e t kohalikel on palgapäev alles uuel nädalal. Rootslastelt laatadel raha kättesaamine on alati kuidagi kiduram kui taanlastelt-viimased on kuidagi heldemad ja mõtlevad vähem oste tehes vai mõtlevad kiiremini. Minu letilt ostsid nii viikingid kui turistid so nagu ikka. Paljud taaskehastajad olid mulle ka uued keda ma varem polnud kohanud. Mitmed olid kohal terve perega sh ka koertega. Penid on kõigil siin höste õpetatud so oskavad olla melu keskel. Ühes telgis olid koerad õige ehitud uhkete hõbedast kalliste kaelakeedega-pole mulgi nii uhket keed kui neil koertel kaelas oli. Mul vist pole niipalju hõbedatki. Ühes teises stelgis oli jälle väga mänguline koer kes kõikaeg tahtis, et talle midagi loobitaks mille järgi ta siis udjada saaks.

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Ribe 11.05-21.05.2015

IMG_5021Nii kaua pole ma mitte kunagi olnud Ribes järjest. Sel korral juhtus see olema ürituste vahepealne aeg-seega oli viikingite keskuses suhtkoht vaikne. Minul aga polnud ka enne järgmist laagrit kuhugile mujale minna. Kohal oli staff ja mõned üksikud ajaloo taaskehastajad kes pakkisid end ka järjest kokku ja lahkusid.
Mitme klubi esindajad peredega Saksamaalt olid tulnud oma puhksust siia veetma-koerad ja lapsed ja kaasas. Lisaks olid mu tuttavad Gunna ja John Hollandist. Viimaseid ma kohtasin juba 2 aastat tagasi Norras Gudvangenis-olime toona naabrid. Saabusin tegelikult juba 10.05 õhtul aga kuna oli jahe ja pühapäev ning staffi polnud kellelt küsida, et kuhu panna oma telk siis magsin öö nahkadel köögis-põrandasoojendus ja puha ( pole säänest luksust koduski). Hommikul veidi peale seitset hakkas staff möllama ja ma pakkisin end kokku ning kaheksa paiku otsisin üles Bjärne. Mul oli varasemalt keerelnud peas idee, et ma paneks oma telgi pärlite valmistamise telgi kõrvale. Sel oli mitu põhjust: 1) kõik jalutavad mööda kuna seda teedpidi saab kohvikusse ningg teiseks oli mul suur soov proovida ka ise klaasist pärleid tules keerutada. Bjärne oli kõigega päri. Mingi mees staffi hulgast kes juhtus mööduma mu telgist siis kui selle püstilükkamine oli pooleli ja telk nägi välja nagu lehm libedal jääl( tugev tuul oli) tuli appi ja nii sai telgi kärmelt püsti. Lükkasin kõik kola sisse ja läksin linna uudistama. Reegel on, et tänapäevast jama ei tohi kusagil vedeleda ajal mil keskus on avatud. Ilm oli sel esmaspäevasel päeval väga ilus-kõige kevadisem ja ilusam kogu Ribes oldud aja kohta. Loomulikult külastasin linnas ka kohe burksi kohta ja jäätise kohvikut st kõik vai suur osa viikingitest teeb seda. Sealne burks koosneb päris lihast ja salatist st pole võrraldav Mäki vai mõne muu analoogiga. Jäätisekohvik aga on tähtis selle, et seal saab belgia vahvlit-kohapeal küpsetavad ja seda küpsetamise protsessi on võimalik ka jälgida. Jäätist on ka väga suures valikus. Ribe linna vanalinna osa on pisike-seal on üks kaubatänav mida mööda ma alati jalutab ja kiikab värviliste asjade poodidesse. Mööda sadama ala jalutasin ka-tundus, et seal olid end seadnud ritta kalalaevad, paadid. Enamasti sadamas jalutades ma loeb huviga aluste nimesid. Turismi hooaeg polnud küll veel alanud aga sellele vaatamata oli päris palju turiste luusimas ringi. Muudel päevadel käis ka keskuses kruiisilaevade turiste. Ühed vahetult enne mu lahkumist olid õige toredad kuna nad edasi ülejärgmisel päeval pidid minema Tallinnasse so ma soovitasin osta mütse kuna ilm meitel enamvähem sama mis Taanis. Samas jälle ühed teised kruiisilaevaturistid olid huvitatud vaid möödaminnes teregi ütlemata piltide tegemisest ega tundnud huvi üldse ei asjade , ajaloo ega koha vastu. Hetkeke tekkis selline loomaaia tunne kus ise oled justui valelpool puuri. Paari aasta eest Gudvangenis oli tegelikult sama tunne-selle ma sinna väga tagasi ka ei kipu. Iga päev käis kohal ka mitmeid gruppe koolilastega-nende jaoks olid siis erinevad programmid mõeldud välja, et oleks tegevust. Lisaks kohalikele käisid ka Inglismaa mudilased –need olid ka Bjärne jutu järgi kõigest vaimustuses ja väga rahul-minult ostsid palju ripatseid ja sõrmuseid. Käis ka lihtsalt perekondi. Kauplejaid peale minu kohapeal rohkem polnud so olin täitsa ainumas. Lisaks staffi hulgas tegutsesid siis sepad ja keraamikud, hõbesepad ja klaasipärlite meisterdajad ning tekstiil. Seega oli külastajal lisaks maastikule, arhidektuurile võimalik ka näha kuidas mida tehakse. Kuna polnud veel turismihooaeg siis oli keskus nädalavahetuseti suletud. Viimased paar päeva peale hollandlaste lahkumist olin ma keskuses täiesti üksi st mina ja loomad-pähe ronis mõte, et peaks vardas lipu vahetama ära. Rääkides loomadest siis neid on keskuse palju nagu ühes suures talus kohe. Lambad ja kari tallesid, lehmad koos vasikaga , kes nägi ilmavalgust siis kui ka mina seal olin. Kanad, haned ning loomulikult ka kari kasse. Viimased hoiavad rohkem lauda manu. Loomade karjatamiseks on mitmeid platse so lambad ja lehmad on kord ühe siis teises kohas. Lisaks on veel ka mitu hobust. Keskusel on palju erinevaid hooneid ja need siis ka omakorda nagu jagunevad st on hõbesepamaja ja kingsepamaja jne –lisaks suur maja kuhu vst mahub oma 100 inimest vai nii nö pikkmaja. Mina olen ööbinud aastate eest hõbesepa majas aga nüüd peale sakslaste lahkumist oli mul võimalik ööbida ja elada kohe päevi ühes teises majas-tundus , et seal mingit nö. spetsiifikat polnud aga suur oli ta küll. Enne elasid seal sakslased aga kui viimased kolisid siis võtsid jalatsimeistri majas elanud Gunna ja John maja kokkamise eesmärgil üle aga magasid ikka vanas majas- nende maja tulekolle ajab nimelt koledalt suitsu sisse so pole sobilik pikema ajaliseks kokkamiseks. Kingsepamajas on huvitav tulekolle-suits läheb välja ülevalt aga tulekoldesse tuleb õhku juurde ka läbi maja põranda uuristatud käigu mis siis ulatub välja-õue. Maja olla tsehhi 14.saj. maja koopia. Kunagi ammu olla majas elanud ka mingi rahvas ja siis kui tuld tegema hakati selgus, et õhukäigus on 2 kassipoega-midagi hullu ei juhtunud aga ehmatus olla olnud suur-õhtul hilja siis tehti ka Bjärnele kõne ja küsiti nii muuseas, et kuule mitu kassipoega sul siin olema nüüd pidigi. Selgus, et terve kaskuse pääle oligi vaid kaks kassipoega so õnnelik õnnetus. Kassidel on mingi tõeline kutsumus küttekollete vastu-meilgi Tolstois istus kass ahjus kui viimane juba põles- saime kassi kätte-karv oli tiba kärssand ja käpad villilised aga muidu jäi ilusasti elusse. Mõned nädalad väga kuhugile liikuda ei tahtnud-püsis voodis-hädapärast läks kusele st liikumine oli valus tänu käpa all olevatele villidele. So enne ahju kütmist tasub alati veenduda kus kass parasjagu on. Ribes õnnestus mul teha omale pärlitest kaelakee-päris paljud pärlid läksid ka tegemise käigus natu untsu või päris katki-enamus aga tuli välja. Elava tulega ahjus seda vast on ka raskem teha kui tänapäevaste meetoditega kindla kuumusega leegi all varrrast keerutades. Tore on teadmine, et mul on nüüd kaelakee kus iga ese sh ka ripatsid on minu tehtud. Iga päev tõi staff kooki ja kohvi kõigile oma töötajatele kohviku poolt ning peagi lisas pärlite telgi vanem proua ka mind kui head naabrit ja usinat õppurit listi so iga päev kell 14.00 oli virgutus kohvi. Kell 15.30 keskus suleti. Igal hommikul kell 10.00 keskus avati-enne oli koosolek staffile ja siis 9.30 viikingitele-viimased said koosoleku ka siis kui kohal oli vaid 1 viiking aga siis sai boonusena ka kohvi. Enamasti kõneldi siis hommikuti sellest, mis grupid tulevad ja mis juhtuma hakkab ning loomulikult ka ilmast-mitu x päevas sajab ja kui vali tuul on st , et kas viib telgi minema vai mitte. Enamus aega oli külm olla so jõin palju teed, et kuidagi sooja saada-leti taga võimelda ka natu nagu imelik. Muinasmajas oli mul tulekolle kohe aseme ees so oli soe. Sellele vaatamata aga oli majas mingi kummaline tuulekoridor so soe oli tänu sellele, et olin suhtkoht tulekolde juures- öösel enamasti viskasin ka puid juurde kui ärkasin. Muinasmajad on üldiselt sellised hamarad vai suisa pimedad kohad, muldpõrandaga ja jahedama poolsed. Majas oli aga vahelduseks ööbida väga mõnus. Hollandlased Gunna ja John on väga autentsed oma taaskehastamise juures st kõik on tehtud leidude järgi sh riided, tööriistad jmt, mida igapäevaselt laagrielus vaja võiks minna. Loomulikult on autentne ka nende söök ja selle valmistamise viis. Sain minagi osa kahel õhtul õhtusöögi tegemisest ja hiljem söömisest-kõik võttis sega tunde aga oli ülimalt maitsev. Läätsed olid minu jaoks ka asjad mida ma enne polnud söönud-seal juures seened ja grillitud liha jmt oli kõik kokku imeline. Vaadates teisi nii toimetamas tekib ka endal tahtmine lõkkel kokata. Kuna viikingitel on siin kasutada ka tänapäevane köök kus on mitu külmitut ja kraanikauss (pliiti pole) siis saab siin hoida kergelt riknevaid asju külmikus. Sageli pääle lahkumist jäetakse ka toitu maha. Nii jätsid ka sel korral sakslased palju sööki endast maha millest jagus kohe mitmeks päevaks nii eestlasele kui hollandlastele. Mina võtsin veel moosi, juustu ja ühtteist muudki veel sealt ka kaasa, millest jagus ka järgmiseks laagriks. Mis üle jäi läks loomadele. Mulle selline toidu üleostmine st nu nii, et ära ei söö ja halvaks läheb vai üle jääb on kuidagi võõras-mul kulub kõik alati ära. Lapsepõlvekodust ei mäleta ka sellist toidu suurt ülejäämist vai minema viskasmist.
Ribes oli vahva olla ja müük läks ka hästi- jäin igati rahule kõigega. Viimasel kolmel aastal olen ikka korra või paar aastas sinna linna juhtunud-on mõnus. Taani mulle meeldib vaatamata oma tugevale tuulele ja vihmale rohkem kui Norra või Rootsi või Soome-siin lihtsalt on midagi teisiti. Kuidagi nagu kodusem.

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Blog at WordPress.com.