Jalutuskäik Petseris 16.05.2013

petseri 16.05.2013 004Istun Lidias ja kirjutan sööki oodates. Kuna menüü oli kõik venekeelne ja ma loen seda keelt jube aeglaselt vaatamata sellele, et kõnelen suhtkoht aksendita siis ma lihtsalt ütlesin letis olnud  tädile mis soovin: kohvi, kooki ja pelmeene.  Alati ku ma käin ugrimugridel külas või Venemaal siis ma tellin pelmeene-nii lihtsalt on. Hommikul sai tegelikult siia tulema hakatud päris vara, kaheksa paiku-uhkes üksinduses. Kuna on tööpäev siis keegi naljalt ei saa tulla ja kes saaks sel pole viisat. Ilm oli ilus, päike ja puha. Kõik on juba mõnusalt roheline.  Sõites Koidula poole näen teeääres kohati busse ootavaid koolilapsi-lühikese varukaga t-särkides.  Sõites nägin ka üht surnud looma nagu ikka ommikuti sõites võib avastada-muud hullu nagu polnudki. Sõita oli  kokku u 100 km. Alates Treskist läheb tee mulklikuks ja ma tunnen, et mul võiks olla kõrgem auto (pole esimene kord nii tunda- aastas mõned korrad ma ike jään kuhugile kinni kas siis porisse või lumme-mõni lihtsalt on andekas). Laveerin mulkude vahel suhtkoht eduliselt-une igatahes viib minema. Tee kohati oma mulkudega meenutab me kallist pealinna oma kraatritega. Aga tõele au andes oli Tallinnas seis hulka hullem kuna seal oli tegu siiski mitte aukudega vaid millegiga mis on aukudest edasi juba arenenud-täitsa teine level-pealinn ju ikkagi-kõik peab kõige suurem olema sh ka augud. Ma saan täiesti aru mille linnaisakesed maasturitega sõidavad. Piiripunktis pargin esimest korda autot, selgub, et on 2 parklat millest üks on tasuta ja teine on tasuline. Leian koha tasuta alas ja jään sinna. Kell on vähe aga tasuta parkla on suhtkoht täitunud autodega.  Päev muidu maksab 5 euri aga kuna ma olen linnas vaid loetud tunnid siis ei näinud väga mõtet maksta tasulise parkimise eest. Piirist jalutan läbi kiirelt, pole järjekordi  ( ei inimeste ega autode) ja paistab, et keegi mu tagasihoidliku isku vasta ka huvi ei tunne. Sel korral ei lohista mind keegi tagaruumi ega tee ristküsitlust, fotokott ka ei eruta kedagi. Esimest korda kästakse mul prillid võtta eest piiripunktis. Tee mis kästud ei mölise vasta. Kogu piiriületus on kiire ja meeldiv-piirivalvurid on sõbralikud ja rõõmsad. Petseri võtab mind vasta mulkliku tee, rämpsu täis teeäärte ja mööda vuravate volgadega. Teel linna teen palju pilti, kõik on teisti. Linna jõudes tundub, et käib vilgas ehistustegevus ja korrastamine.  Nagu „Teeme ära!“ talgud  venemoodi. Kõik on teisiti-majad on pisikesed, hoovid kinnised ja aiad kõrged. Sinine värv paistab kõigile hirmsasti meeldivat-üldse värvi on. Rahvas on ärkvel ja toimetab. Teel kloostri poole näen ja Eesti numbrimärkidega autosid. Külastan poode sh käin vist läbi kõik suveniiripoed-valik on kõikjal täpselt sama. Ometigi jääb silma ka pärleid nagu vanad mündid ja mõned asjad mis meenutaks justkui arheoloogilisi leide muinasajast. Nännipoode on tulnud juurde, kuid valik on kõikjal justkui 100% sama: imekaunis must keraamika, tüüpilised külmikumagnetid, pearätid jmt. Asjad on pigem kallid ku odavad. Mõtlen küll musta keraamikat silmitsedes teekannu ja suhkrutoosi pääle aga siiski jäävad sel korral ostmata-vahest mõni teine kord. Ühe lahvka päält müüakse kaupa kauplejatele-poodnikud on saagil. Mõned kohvikud on tehtud kaasaegsemaks. Ma mäletan Petserit teistsugusena-tundub, et ka siia teeb lääs oma sissetungi. Mõne aasta eest olid asjad teisiti-aeg oli nagu peatunud aga nüüd on näha, et liigutakse edasi. Enne kui kloostrisse lähen teen tiiru ümber kloostri-nii tundub kuidagi õigem, sisetunne ütleb. Kummaline on käia seda teed üksi mida ma Maarjapäeval olen käinud sadade kui mitte tuhandete inimestega. Vaikne ja rahulik on. Teel näen üht pisukest seltskonda kus mingi mees seletab kloostri ajalugu. Mu ees kõnnib ka üks eideke kes aegajalt peatub ja vaatab kloostri poole ja lööb risti ette. Tal on oma lugu, oma tee. Tema ei ole täna turist nagu mina. Lähen edasi ja avastan, et muuseumi taha muuseumi ja kloostri vahele on tekkinud mäkke viiv trepp. Kõnnin üles. Kloostris käivad ka mingid korrastustööd, kõikajale ei saa minna- sildid on ees. Värviliste pearätikutega eidekesed shoppavad uusi  värvilisi pearätte. Mina aga annan tagasi värava putkast saadud vaipseeliku ja pistan natu raha annetuskasti. Mees naeratab ja tänab. Mungad on kuskil peidus-vahest palvetavad, töötavad. Kloostrist tulles satungi siia Liliasse sööma-käes on lõuna. Meenub, et hommikusöök jäi vahele. Kõige mu eine eest tahetakse 180 rubla. Edasi ma suundun poodi, et osta õlut  ja kuivatatud kala ja siis juba turule. Turul on palju koeri-kõik lebotavad päikese käes-inimestel on neist savi ja koertel inimestest kah-neil on lõuna. Üks eideke suudab mulle ärida maha kohe mitu vihti lõnga. Õlle, kalade ja lõngaga jalutan piirile. Piiril onu küsib kotile osutades, et kas kotis vaid õlu-ma siis, et jah. Palju ei puudunud, et oleks küsinud, et kas tal on janu.

Advertisements
Categories: 2013, Petseri 16.05.2013 | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: