Soome 11-13.04.2014 ( Helsingi, espoo, Porvoo)

10153900_774329759246046_8081559943470761907_nEelmisel reedel 11.aprillil hakkas üks buss varavalges enne kella kolme hommikul Setomaalt pealinna poole sõitma korjates teel peal reisijaid nagu seenelised seeni. Kuna suurimad aktivistid kobisid bussile juba enne kolme siis mul vedas natu rohkem ja sain bussile Tartust kell 5 hommikul. Taksojuht oli oma jope-sõbralik ja reibas vana. Tegelt on tore kui inimesed suudavad nii vara ommikul rõõmsad olla-huvitav kas me olime sel ööl ainumased reisijad vai oli neid veel ja see öö otsa passimine tasus end ka kuidagi ära. Nu igatahes me purjetasime valesse peatusesse oma suurt bussi ootama vai siis oli vastupidi ja suur buss sõitis valesse kohta aga peale sepa ülesse ajamist saime ka meie bussile. Kuna bussipeatuste vahemaa oli u 200 m siis tegelikult polnud ka häda- me nägime ära, et buss passib vales kohas. Bussis selgus, et ma olin sepa ajanud üles- ja mina veel arvasin, et vanemad inimesed ärkavad vara. Igatahes lammas oli änksi täis nagu ikka kuid vaatamata sellele ma jäin magama. Kes veel ei tea siis lammas ongi lammas selline pruun lamba kujuga kaelapadi mis käib minuga kõikjal reisidel kaasas nu umbes nii nagu Autojobugi kes istub mul autos uksetaskus ja vaatab, et kõik hästi läheks. Meid oli bussis kohe omajagu-üle 20ne-täiskasvanud ja siis tulevased ärikad st õpilasfirmad oma esindustega. Laevaga üleminek läks ladusalt ja Helsingist me sõitsime Espoosse. Linn oli tore ja vahva oli külastada seal üht keskust kus siis immigrantidest tehti soomlased õpetades neile keelt-seal oli igati kirjumirju seltskond-inimesed olid üle maakera tulnud Soome paremat elu otsima- Itaaliast, Eestist, sõjakolletest, Brasiiliast, Portugalist, Venemaalt, Lõuna-Koreast jne. Raske oli taibata miks Itaaliast minema minnakse vmt lahedast kohast. Muidugi alati on võimalus, et soome mehed tõid päikese alt omale naisi sõjasaagiks muu turisminänni hulgas kaasa. Osad aktivistid tudengid ka magasid koridorides- antud keskuses õpetatakse siis keelt ja käsitööd. Sööta anti ka-oli hea. Kohviga oli jama – meie lauas 3 naist jätsid kohvi järele ja ma siis ei läinud ka võtma. Siiralt imestati selle üle kuidas kurat soomased suudavad kohvi hapuks ajada. Edasi tuli veel kontsert ja müük Espoo mingis instituudis vmt kohas kus õpetati süvitsi eesti keelt. Sinelli poes käsime ka- ma õnneks suutsin ostuta väljuda aga vast ka vaid selle ainult, et olen seal nii kolm korda juba varasemalt käinud ja kõik tarvilik on olemas. Seal meid ka kostitati kohvi ja küpsisega-kõigil oli kerge uni so kohvi läks õigesse kohta ja ei olnud hapu. Õhtul ööbisime mingis ühika moodi kohas mida vedas üks eestlane st ta oli seal nagu adminn vai nii. Majas ööbis palju töömehi- ehitajad vist peamiselt. Pikka pidu polnudk-söök ja magama.

Hommikul aktivistidel kellad tirisesid nii 1h enne mõistlikku aega so ma keerasin külge ja üritasin edasi magada. Lahe oli see, et admin sebis meile ka madratsid ja välivoodid kel polnud so küljealune oli kõigil soe ja pehme. Laupäev algas ka kole vara ja väljasõit oli hommikul kell 8.00. Kõik olid juba ilusti varem fuajees valmis bussijuhti ootamas. Enne veel anti meile ka hommikusööta- mannapuder ja 2 võileiba ning tass kuuma jooki. Mul jäi puder manustamata aga enamus vist ikka lükkas pudru hammaste taha. Kersti sõi pudrul pealt moosi ära ja mina sõin tema juustuvõileiva ära. Mul on putrudega oma lusikareegel mis lihtsalt öeldes seisneb selles, et lusikas peab pudru sees olema võimeline seisma püsti – natu võib vajuda ka ehk siis puder ei tohi voolata ega olla vedel. Vedela pudruga on mul sama lugu mis toore munagagi nu ei lähe alla-ei lähe isegi mitte suuni. Bussiga sõitsime Parvoo linna- bussijuhil oli tiba raskusi kuna gps vist ütles üles vmt-igatahes me sõitsime korduvalt valesti-seda viimast muuseas vist iga päev. Oleks teadnud oleks oma navi kaasa võtnud. Õnneks oli buss pisikene so ümberpöörama mahtusime väga müstilistes kohtades. Ilm oli sompus nagu kõigil päevadel. Uues linnas külastasime antiigimessi-müük polnud suurem asi aga ise nägi igast lahedaid asju näituseks masaaziaparaati aastast 1909 või lokirullide soojendajat. Oli ka palju keraamikat, ehteid, maale. Meie kõrval oli oma boksi kohe pannud üles üks vana, kel oli väga kurb elu, ta müüs ona Picassot ja Chagali ja Dalid- keegi ei ostnud kuna hinnad olid vahemikus 1000-3000. Mina aga nägin esimest korda nende meitrite töid nagu päriselt-see oli täielik elamus. Vana kõneles, et ta on palju reisinud ja ostab kunsti investeerimise eesmärgil ja see on ta esimene müügiüritus. Hetkel ta kolib San Fransiskost Soome ja tal on vaid 300 ruudune maja ning maalide ladustamine on  paras peavalu kuna ei mahu ju kuhugile kõik ära. Osad Picassod jmt on voodi all magamistoas ja ülepea ta ei teagi mis tal kõik on.  Hetkeks ma tundsin, et ma tahaks olla tolmurull seal voodi all.  Kahju hakkas kohe mehest- ma siis ütlesin, et mul on vaid 20 ruutu ja ma ka kohati ei tea kus asjad on st ma loodan, et see lohutas teda natukene. Raske on vist olla rikas. Inimeste elud on ikka nii erinevad nagu ka mured. Ma kahjuks unustasin talle teha ettepaneku, et ta võib kõik oma voodi all tolmavad Picassod jmt mulle anda-küll ma juba seina leian-Karlovas on kõrged laed ja seinapinda tegelt mul toas veel nii 4-5 maali jagu leiaks. Lisaks on pikk koridor, kemps, vannituba ja kook. Kepsus olla koos Daliga oleks ju päris äge ( oleks äge ka siis kui kõht on lahti) või hommikul putru manustada ja kohvi rüübata Chagali seltsis. Igati väärikad vanad. Laadal ka esinesime ja muidu ostsime asju. Mina vahetasin ehteid ehete vastu nu nagu ikka sh nii omade kui võõrastega. Mingil hetkel tuli habe ja viis meid oma rahvaülikooli vaatama-fuajees õpetajad lõunatasid irvitava neegri maali all. Muuseas see oli seal seintes ainuke naeratav pilt- ülejäänud olid kurvad aga vahest selle neeger irvitaski. Umbes nagu tahaks öelda, et ükskord me võidame nagunii ja Soomest saab Aafrika osa ning põdrad ja ahvid peavad semudeks saama vai ahvid söövad põdrad välja. Antud rahvaülikool teeb koolitusi ka mujal kui oma majas. Meid saatev kooli dire tööpealkirjaga Väle Habe oli jooga õpetaja. Koolist jookseb aastas läbi u 5000 õppurit ja paljud tulevad korduvalt uutele kursustele-õpetatakse kunsti, keeli, pekiliigutamist erineval moel jne. Väle Habe oli nt jooga õpetaja lisaks direktor olemisele. Peale instituudi uudistamist viidi meid kõiki kohvikusse kus Väle Habe kostitas meid neegri musidega ja me ise tellisime kõik latet ja kooki. Õues oli sitt ilm so late ja hunnik magusat päästis päeva. Väle Habe potsatas minu ja Kersti lauda-kõnelesime temega inglise-eesti-soome segakeeles-kõik said kõigest aru. Kõnelesime mis Eestis ja Setomaal toimub. Välek on käinud 3 x Tartus. Edasi liikusime messile tagasi kus saime teada, et vahepeal on olukord olnud läänerindel muutusteta-Külli oli kudunud jälle jupi kinnast edasi ja Raivo oli naistele lõunaks krakovi vorsti söötnud sisse. Hea ja pekine-rannahooaeg ju läheneb- peab ikka olema midagi bikiinidesse kah panna. Peale kolme pakkisime möllu kokku ja läksime ära instituuti kus nüüd toimus lilleseade kursus-mulle ka siis kohe meenus, et oi munadepühad tulevad ja värki. Kuidagi rahvakalender vaatamata sellele, et ma justkui olen folkloristiharidusega kipub ikka ununema. Ägedad punutised olid. Edasi me vaatasime filmi koolist ja siis tuli juba giid kes vedas meid mööda jahedat inimtühja keskaegset linna. Giid oli tasemel ja kuna tal endal oli ka jahe siis kogu uitamine kestis u 1,5h. Ekskursiooni lõpuks tuli loomulikult ka päike välja. Linn oli imearnas aga inimesed olid peidus. Linnas olid imearmsad pisikesed puust majad ja natu suuremad kivist. Algselt oli kõik ikka puust aga siis mingi eit tegi kalasuppi ja pool linna põles maha kuna eidel tuli uni vai nii ja siis nagu leiti, et kivist majasid on targem teha- kivist majade ehitjatele anti ka laenu jmt headel tingimustel. Hetkel on puust majad linna kelleimad-värvilised väikesed nukumajad-ruutmeetri hind pidi olema 3000-4000 euri-so ma saaks aastas kohe õige mitu ruutmeetrit osta aga üle 5-6 vist välja ei veaks-lohutab, et majad nu olidki pisikesed. Vanu puumaju hakati korrastama alles 70ndatel enne elsid seal paadialused. Linnas oli ka kirik –seda ikka läbi ajaloo on korduvalt üritatud hävitata aga mingi vist 5 korda on ülesehitatud uuesti. Muuseas venelased üritasid ka kirikut hävitada aga neil oli nö klassikaline vene praagi juhtum st pomm tabas kirikut aga ei plahvatanud kuna nu praak pomm oli vai nii. Peale ekskursiooni läksime jälle instituuti ja siis seal oli Väle Habe juba jõudnud meile kooki ja soolast pirukat küpsetada ning teed ja kohvi keeta. Kõigil oli hundi isu. Vahetati tänukingitusi, lauldi ja söödi lauad tühjaks ning siis asuti teele ööbimispaika kus pidi ka toimuma kontsert ja õhtusöök.  Mina arvasin, et kontserdi osa on nali aga siis selgus, et ei ole ja riided tuleb ikka vahetada ära.  Argument, et mu lauluhääl on tegelt sama kas rahvarõivastes vai  tekades ei olnud mõjus.  Kontsert oli eduline- vaatamata sellele, et meeskoor kohale ei ilmunud-naised vist ei lubanud kodus. Ehitusmeestele läksime sajaga peale-saime omale isegi tantsupoisid ja puha. Meie Kerstiga ka müüsime 2 asja. Õhtusöögiks oli riis ja maitsev kana. Kogo koor mis reisil moodustati andis vist kokku kuulu järgi 5 kontserti-olime menukad. Üllel tulid improvisatsioonid hästi välja ja Maret sai väga palju eest öelda laule. Rikka ja vaese mäng omandas minu jaoks uue dimensiooni-kohtusid nagu vana ja uus aeg. Kohati lapsed ka aitasid meid. Laupäeva õhtul mängisime ka koridorist leitud noolemängu ja Kersti sai uue voodi kuna vana madrats lagunes ära. Laupäeval Maret ja Aili peaaegu vedasid kihla teemal, et kas Merlin on seto vai ei ole-mul oli väga lõbus. Edasi me arutasime, et Lõivusid on setode hulgas küll ja mõlemal pool piiri nii, et kurat seda teab kes see vanaisa kelle nime ma ei tea oli ja mille ta Plaanile tuli. Legend aga kõneleb , et vanavanaema olla olnud sügavalt maausku ja puukaantega piibli olla ta ahju pistnud. Koduloomi ta ka ei söönud ja oli ülepea kole õmmetu kui keegi jälle karjast maha löödi. Mina seda eidekest näinud pole aga ma olen kindel, et ta oli äge. Ma pole oma päris vanaisasid ka näinud ja vanaemadest ka vaid ühte. vanaema Õie kudas kirjusid sokke ja kindaid ning jutustas lauludega muinasjutte. Ma ta repertuaarist mäletan vaid seda kus röövlid saavad kabelis surnuaial kokku ja siis jagavad münte-üks münt jääb üle ja tüübid siis ei suuda otsustada , et kes selle saab. Lõpuks nad kuulevad kistust häält , mis ütleb, et mulle ja jooksed kõik minema selle pääle..

Pühapäeva hommik algas jälle vara- asjad kokku ja kirbukale. Külli oli meile pühapäevaks jooksvalt pannud kokku programmi, ragistades seejuures bussijuhiga kes kuhugi sõita ei tahtnud. Läbirääkimised bussijuhiga kestsid kokkuvõttes 1 õhtu ja siis veel pühapäeva hommiku takkaotsa. Lõpuks mul tuli geniaalne mõte, et laseks suurtel ja tähtsatel asjasse sekkuda. Jumal tänatud, et mõned ikka respekteerivad vallavanemaid. Mul endal on kahju, et meist keegi presidenti ei tunne- oleks veel rohkem nalja saanud. Nu igatahes kokkuvõte oleks, et ma olen ülimalt pettunud Liinamäe reisides. Kõikaeg oli tunne nagu ma reisijana oleks mingi nõme putukas kes on tülinaks- mitte aga klient kes toob ettevõttele tulu. Minu esimene sellelaadne kogemus. Vahet polnud mis küsimuses bussijuhi poole pöördutud sai alati oli jaurav vastus ja nii vist enamikule reisijatest. Pühapäev ise aga oli lahe. Kirbuturg toimus mingis olümpiaga seotus hoones st jäähokiväljak jmt värk oli seal. Kaupa oli kõvasti a kõik shoppasid. Mina ostin hilpe nii u 6 euro eest ( sukakad 10 senti, kampsik 50 jne) ja siis ma ostsin ka koti 1 euroga, et kõike seda janti kuhugile panna ning SIIS ma leidin käru st sellise millega kaupa veetakse. Kollane, SUUR ja 25 eurot aga ma muidugi kauplesin kohe 15 peale. Bussijuht ei olnud õnnelik mind ja käru nähes aga ma lohutasin teda, et kohe tuleb Aili jalgtrattaga. Nu Aili tuligi ja kõik mahtus torina saatel ilusti bussipakiruumi ära. Helsingis käisime veel vaatams Sibeliuse monumenti, koopa kirikut ja siis seda suurt valget kirikut keset linna.  Suurel messil veetsime enamuse päevast- seal oli kõike-väga lahe oli.Laevas kuulasime jubedat muusikat ja vaatasime kurgivett manustavaid soome keskealisi- kurgivesi on mingi uus trend? Brasiilia samba mingi värk oli ka-sellest ei oska ma midagi arvata- ma vist olin liiga kaine selle nautimiseks. Ma ütleks lausa, et täitsa alkovaba nagu enamasti laevas. Üldiselt sai ka kähku selgeks mille ma kunagi sedalaadi asju ja programme laevas ei vaata-enamasti ma laevas söön magan, loen ja lähen magama-kultuuriprogramid mind ei huvita. Kultruuri ja lõbu ma saan mujalt kui laevasti. Tallinn oli ka märg ja sombune. Mind toodi ilusti koduse ukse ette ära keraamiku pere poolt so olin väga rõõmus-jäi ära see taksoga jantimine. Tuba oli kole külm aga uni oli suur so ma jäin kohe magama. Reis oli igati mõnus ja kõik sujus. Ainuke tõrvatilk vast oligi bussijuht oma toriseva suhtumisega. Loodetavasti tulevikus on Setomaal rohkem bussifirmasid mille hulgast valida. Reisil õnnistasin sisse ka oma e-lugeri ja võtsin ette Kivirähu “ Maailma otsas”-polnud huvitav aga mul veel ka pool raamatut lugeda- ma kõikaeg ootan kuna läheb lahedaks. Reisil õnnistasin sisse ka oma magamiskoti lina- uskuge hulka lahedam on kui magamiskotis on ka spets lina. Ma tean, et enamus ei kasuta magamiskotis lina. julgen aga soovitada. Uue veepudeli õnnistasin ka sisse- toimis.

Mõned külastatud kohad ka linkidena:

www.kadentaitotapahtuma.fi

 www.lahiruokaluomu.fi

 www.petexpo.fi

www.outletexpo.fi

 www.model-expo.com

 www.lapsimessut.fi

Advertisements
Categories: 2014 | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: