Siia jõudsime esmaspäeva õhtul, seljataha oli jäänud päevake roolis ja öö kusagil maantee ääres puhkealas. Mina ärkasin jälle tühja madratsi peale üles- hakkan juba harjuma. Siia jõudes aga olid juba mõned telgid püsti sh Lukase, Mathiase ja Thorbörni oma. Meil õnnestus vaatamata hilisele õhtutunnile tabada korraldajat ja saada koht põhiplatsile Lukase kõrvale teiste tuttavate ja sõprade keskele. Olime ülimalt rahul kuna möödunud aastal olime olnud mujal-nö mäe taga muu tränaga koos.
Ilm on siin ilus ja päikeseloojangud on kaunid- taevas on ülepea kõikaeg muutumises ja ägedaid pilvi täis. Kohati on nii, et vaadates vasakule mere poole on teavas ühte nägu, telgi ees teist ja paremal pool hoopis kolmandat moodi. Siukestel hetkedel kohe tahaks hea objektiiviga kaamerat aga mul on kaasas vaid pisikene Canoni seebikarp mille võimetel on piirid. Siiski on jahe kuna tuul on külm aja enamus aega on ikka villased hilbud seljas sh ka sokid. Öösiti on siin sügav uni ja jagub teist ka päevsele ajale ja nii me aegajalt teeme lõunauinakuid vahetustega. Ühelpool me telki on Lukas ja teiselpool on Angelika ja Greg ja me telgi taga on veel üks osav puutöömees Poolamaalt. Ees on tekstiiliga kauplejad Norrast ja siis Matrhias ja Thorbörn. Eile kolmapäeva õhtul jõudis ja Timmo oma neiuga kohale ning täna so neljapäeval kohtasin kempsus Laurat so eestimaalasi on sel aastal siin kohe omajagu st tegelt kokku lausa 7. Tuttavaid on veel. Täna , neljapäeval sai tehtud ära ka registreerumine, mis annab võimaluse saada tasuta sööta laupäeva, pühapäeva hommikul ning laupäeval on meil võimalus osaleda ka pidusöögil. Hommikusöögiks sai siin tasuta kukleid, moosi ja juustu, võid, kohvi ja teed ning pidusöögiks oli põhimõtteliselt ühepajatoit ja õlu. Pidusööki sebisime omale 2 portsu kuna esimene oli nagu kole vähe ja lõuna oli jäänud vahele. Õlut vist sai ka niipalju kui keegi tahtis- ma sain kolm so uus rekord on sündinud. Pärast oli endal ka õudne olla kuna ma arvutasin kokku, et see on ju pea terve liiter alkoholi.
Fotevikeni muuseumi viikingiküla on tegelikult üks lahedamaid ja asub Höllvikeni linnas, merelahe kaldal. Toredaks teeb koha see, et siin on terve viikingi küla erinevate hoonetega- maju on palju- vast 10 või rohkemgi ja lisaks on veel eraldi kaluriküla osa. Vesi siin kähku sügavaks ei lähe, lahel on ka kolm vana paati millega siis käiakse aegajalt võrkude sisu uurimas ning tulemit siis hiljam suitsetatakse lõkkel. Suitsuahi ise on lihtne st okstest on tehtud midagi püstkoja sarnast kuhu keskele siis pannakse kalad ja ümber mingi villane asi. Ilm aga on siin pidevas muutumises- on tuult ja päikest ning nädala teises pooles oli ka tibutamist ning pühapäev oli puhta sombune. Aegajalt on kuulda ka lihtsalt müristamist. Teisipäeval külastasime ka linna- uitasime niisama ringi ja ostsime sööta. Kõikjal kaubeldakse juba maasikate, murelite, vaarikate jmt- hinnad on kallimad kui meil ja müüakse liitritega mitte kilodega Marjad nii nagu ka kõik muu on kallim kui Eestis so poes siiski valime, et mida osta ja üritame lihtsamalt saada läbi. Siia jõudes sai peetud ka jaanipäeva aga vorstid polnud suurem asi- hiljem selgus, et Rootsis vorstid mis mõeldud grillimiseks ollagi natu kehvemad-nii kõnelesid kohalikud. Höllvikenis külastaime ka raamatukogu. Otsisime tulutult ka postkontorit. Hiljem selgus turismi infos, et neil polegi postkontoreid eraldi seisvatena enam alles so posti saab saata toidupoest-saatsin minagi oma 20 pakki siit üle maailma laiali ja ma loodan nüüd et need jõuavad ka kohale. Tähituna saatmine on siit u 2+ korda kallim kui Eestis so saatsin tavapostiga ilma turvakoodita. Alguses ma mõtlesin, et panen Etsy poe suvaks kinni aga samas on hea kui mingi raha aegajalt ka arvel on kuna jooksavalt on vaja ka teel olles tasuda koduseid kohustusi. Siin on rahavahetus ja ka oma arvele panek keeruline ja tasu on ka selline, et tegevus ei tasu ära so tegelen rahavahetuse ja arvele panemisega augustis Tartus. Uskumatu, et 1 kuu ongi märkamatult lennanud mööda. Veel vaid 5 laagrit on ees.
Throndheimis ostetud saapad osutusid mulle siiski suureks ja ma müüsin need edasi veidi odavamalt kui ise otsin ( vahetasin) Thorbörnile. Temale need tõega sobisid ja ta oli ääretult õnnelik uute jalavarjude üle. Saapad on tummised ja höste tehtud so nendega saab kolada ka tänapäevases riietuses ning ka tallad kannatavad asfaldil kündimist. Omale olen siit Fotevikenist ostnud aga ühe puust kausi uhke nikerdatud käepidemega-kausse müüakse siin kõiksuguseid aga nikerdatud varjante on vähe. Vahetuskaubaks sai sel korral tehtud ruunidega ennustamine ja siis üks jupike kõlapaela mille ma saan panna kuhugile mütsi külge. Laagris olen saanud üllatavalt valmis vaid ühe mütsi- algne plaan oli saada valmis kaks. Sel aastal on siin müük väiksem kui varasemalt ja tundub ka, et osalejaid on natukene vähem. Kui Norras läks villaste asjade müük höste siis siin on sellelt kohat vaikus.
Üritus on sel aastal teistmoodi ka orgunnitud- tasuta lobi saavad need kes ka midagi teevad st vaid niisama osalemisest enam ei piisa. Igala astal on pidusöögi meelelahutus kujunenud nõnda, et piletiraha on tehtud müntideks ja igaüks võis minna esinema ning siis võtta omale kirstust peoga niipalju münte kui kätte mahub. Sel astal oli mul peale kolme õlut juba isegi mõte minna kirstu tühjendama ja lolli mängida aga siis mu pettumuseks selgus, et kirstu pole. Olid muusikud ja siis hollandlased orgunnisid seltskonnamänge. Laura ja teised ka laulsid aga mul ei tule veel läti keel höste välja-mõned kordused sai ümisetud kaasa. Ma tunnen siin eesti/ seto regilauludest väga puudust-siinne keskond on just see kuhu need sobiks. Muuseumist olen ostnud veidi ka kirjandust- ennekõike seda mis puudutab jalatsite valmistamist. Pasteldega on suvel küll vahva aga sügiseks tahaks siiski midagi tummisemat. Muinassaabaste hinnad üldiselt hakkavad kuskilt 150 eurost ja siis liiguvad ülesse poole so on põhjust küll ise proovida midagi nikerdada valmis. Nagunii on plaanis käik ka Jõgeva nahavabrikusse- õnneks meil pole nahk ka teab mis hingehinnaga. Tore on siin turuplatsil jalutades vaadata kuidas iga leti taga keegi midagi nokitseb teha. Meie enamasti koome. Mul on küll kaasas ka õmblustöö ja kõlateljed aga olen teinud kõikaeg mütse kuna need lähevad kähku ära-siinmail tuleb kanda mütsi ning kohati ka kindaid suvel. Üldiselt olen kogu laagri ja siia tulemisega rahul. Auto pärast on endiselt mure. Ostetud on küll 8 liitrit lisaõli u 100 + euro eest aga ikkagi- autoõli on siin ka tiba kallim kui meil. Nu ja minu Mazda justkui einestab õliga.
Oluline asi veel mida mainida on ka see, et siin on hirmus hea pitsakoht aga meil juhtus kuidagi nii, et peale pitsa manustamist olid mõlemil kõhud kohe lahti-kurat teab mis põhjuseks oli. Täna on juba esmaspäev so 30.06 juuni viimane päev- asjad on autos ja home varahommikul sõidame Norramaa poole, et osaleda Borre laagris miss el aastal on juba 20 kord toimumas- laager toimub üleaasta.
Ärakäimised lähemale ja kaugemale... 