Udmurdimaa 10-20.10.2014

10155638_877651915580496_2416362463269108611_nMöödunud aastal oli plaan Udmurdimaale minna kõikaeg päevakorral aga alati tuli midagi ette-põhiline oli vist, et ei saanud reisisellide punti kokku. Nii kuulutatigi välja kuupäevad aga siis juhtus midagi. Siis aga juhtus nii, et Obinitsa sai omale uhke ugrimugri pealinna tiitli. Nüüd enam polnud pääsu-tuli auhinnasümbol linnuke tuua ära.
Meid oli kokku 8 hinge bussis so täpselt nii palju kui oli ka kohtasid. Minu ülessandeks sel reisil oli laulda, teha üks õpituba ning filmida ja pildistada. Filmimise osa tegi mulle muret kuna ma varem polnud sellega tegelenud. Vaidu konsulteeris ja Janno laenas kroonuvara. Pildistamisega sain ma hakkama aga filmimine oli paras peavalu. Kohati jäid osad kaadrid ebateravad kuna ma ei saanud objektiividega läbi või õigemini filmides ei saanud aru, et pole korralikult terav pilt. Pildistamine on ikka palju lihtsam. Videomaterjal hetkel seisab ja ootab kuna temast midagi saama hakkab. Töö väga ei vaimusta kuna seal on terve rida lühikesi kaadreid mis tuleks kuidagi tervikuks siduda.
Reis kestis 10 päeva 10-20 oktoober.
10.10 hommikul tassisime kõik kola bussi-mahtus ilusasti ära. Raivo me bussijuht kamandas mind enda kõrvale kuna ma olin lolli peaga lubanud, et kui vaja siis lähen rooli. Esiti mõte tundus ok kuna ma olin seda juba korra teinud sõites Poola aga siis oli meil bussil veel taga ka suur käru kust ulatusid veel üle ääre nii 1m jagu kaikid-tol korral oli mul juhtimiskogemust alla aasta. Aga sõita oli vaja kuna Wolin ootas ja tahtsime kohale jõuda 24h-ga so 2 juhiga tehtav.
Esialgu oli ees igati tore olla-palju ruumi , hea vaade, piisavalt valge, et lugeda Aado “Udmurdi usundit”, mis eelmiest Siberi reisist ikka veel pooleli oli.
Õues sadas kui asusime teele. Piiril jamasid polnud-osa rahvast pidi ehteid deklareerima aga muidu kõik sujus. Petseris vahetati raha ja käidi poes. Mina ei teinud ei üht ega teist vaid hoopis oli abiväena Master Margarita pannukaid hävitamas- ta tubli inimene oli ommikul küpsetanud. Järgmine peatus oli Irboskas kus osadel oli mingeid asju ajada ja ülejäänud nautsisid sompus ja turistivaba Irboska vaateid ning uulitsaid. Sõita aga oli meil palju ja nii asusimegi peagi taas teele.
Antud reis on mulle mingis mõtes nagu sümboolne kuna esimest korda sai Udmurdimaal käidud 10 aastat tagasi. Tol korral oli Pihkva-Moskva tee väga hullus seisus st auk oli augus kinni ja tee äärtesse puude külge olid pandud suured sildid autoreminditöökodade kohta-oli ka põhjust-suured rekkad tol korral kõikusid me ees ja liikusid väga aeglaselt-nagu ka meie. Nüüd 10 a hiljam on aga tee tehtud korda ja kannatab sõita kiiresti. Autosid on palju ja eriti kaubikuid nii päeval kui öösel. Teede ääres on kõikjal söögi- ja ööbimise kohad. Müüakse ka muidu nänni. Teeme aegajalt sööda- jka pissipeatusi. Enamus kempsudes on pott. Söök toidlustuskohatades on odav ja maitsev ning teenindus on viisakas.
Sõidame läbi Velikie-Luki aga esimene asjalik peatus tuleb Kaasanis kus uitame veidi linnas külastades Kremlit ja siis sõidame linna serva laagrikompleksi ööbima. Viimases võetakse meid hästi vastu. Esimene öö voodis. Seni olime maganud bussis. Antud laagrikompleksis ma ööbisin ka 10 aastat tagasi. Vahepeal on siin hoolega ehitatud ja toimetatud- väga mugav ja kaasaegne on kõik. Pererahvas pakub meile ka õhtusööki-etteruttavalt ütleks ära, et kõikjal kus meid lauataha pandi olid lauad lookas ja kõik oli väga maitsev.
Hommikul asume aga taas teele. Udmurdimaa sildi juures on kohustuslik pildistamine-kõik võtavad ritta ja ma klõpsin. Mu selja taga olev rekkajuht klõpsib ka oma kabiinist telefoniga ja see teeb kõigile nalja. Ilm on ilus. Tatarimaa lagedad väljad on selja taga ja nüüd sõidame tummiste metsade keskel. Suund on Možgale. Mõned selle küla elanikud olid suvel Obinitsas ja nüüd nad oma sõpradega võtavad meid vastu. Ühes bussipeatuses ongi eidekesed rahvarõivil koos pillimehega. Laudakse, antakse juua ja süüa ning siis me sõidame nende auto järel kultuurimajasse kus meid juba oodatake-oleme jäänud hiljaks. Õues küpsetatakse ahjus pliine. Tegu on küla meenutava linnajaoga so mu küsimus kus külas oleme on igati õigustatud. Selgub, et antyud “külas” elab u 45000 hinge. Edasi liigume kultuurimajasse kus on jällegi laud lookas ja 3 folgirühma tahab meid võõrustada. Kõik on rahvarõivil ja puha. Õdus istumine, hea söögi ja lauluga. Peale istumist külastame ka muuseumi. Üldiselt reisil käime palju muuseumides nt igas koolis on siin pisukene koduloo tuba kus siis on igast ilusat ja põnevat vana kraami-palju on uhket tekstiili. Možga linn olla tekkinud klaasivabriku ümber. Saan sel reisil pildistada palju käsitööd-mind paeluvad just detailid, mustrid. Edasi suundume Bolõshi kus jällegi on soe ja kodune vastuvõtt. Sel reisil käime ülepea palju udmurtide kodudes ja enamus majutustki on kellegi pool kodus. Majad on uhked ja korras, gaasiküttega. Kõikjal on saun ja loomad. Käiakse tööl aga valitseb selline naturaalmajandus st kõike kasvatakse ise. Toit maitseb teisiti kui meil st toit maitseb puhtalt. Udmurdi naised on usinad perenaised ja väga head kokad. Need naiesd on väikesed ja väledad st nad jõuavad käia tööl ja pidada talu ja teha veel 7 asja. Bolõshis istume köögilaua ümber-sööme ja laulame.
Edasi sõidame Baiterjakovo küla poole kus on meil vastas vanad tuttavad eelmisest reisist. Teel on sillaremont ja reguleerijad puuduvad so ootame mõnda aega tühja aga kuna tundub, et asi ei parane ja ootama me võimegi jääda siis haarab Inara helkurvesti ja silkab regullima-suured rekkad jmt alluvad ning saame liikuma. Pime on ja ega keegi ju ei tea, et tegu pole nö ametliku reguleerijaga või isehakanuga. Perekond Tarassovite poole jääma kohe mitmeks ööks. Teeme raamatukogus kus perenaine töötab õpitube ja käime koolides esinemas. Koolidest veel etteruttavalt seda, et paljudes koolides on koolivorm-äge näeb välja. Lapsed on kasitud ja nutiseadmetega. Õpetajad on autoriteedid st neid kuulatakse ja midagi 2x ütlema ei pea. Meid võõrustaval pererahval on suur majapidamine. Loomulikult on neil ka haned kes hommikuti uulitsale patseerima lastake ja kes siis õhtul koju tulevad. Ridaküla-kõigi haned patseerivad aga päeva lõpuks iga hani teab kus on tema kodu-hulkuma ei minda. Ühel hommikul ma ajan potikud jalga ja lähen uulitsale hanesid pildistama ja aknaraame imetlema. Aknaraamid on sijn edevad sellised puunikerdustega. Inimesi eriti pole-mina ja hanned ja Canon-meil on hea olla. Tulles tuppa läheb käppelt asjade pakkimiseks ja hommikusöögi manustamiseks. Pererahvaga vahetame ka kingitusi-barankad , palsam ja mesi on sõjasaak. Sedalaadi kingituste vahetamist tuli meil ette päris palju-selle tarbeks oli ka igaüks veidi midagi võtnud kaasa. Mina võtsin töökojast peotäie muinasehteid. Reisilt sõjasaagina saadud palsamipudelid on nüüdseks juba uued omanikud leidnud aga mett veel on. Mul vist pole kodus kunagi nii palju mett olnud kui praegu-hommikukohvi sisse käib mesi juba pikemat aega. Sõbrad mesinikud tõid ka veel mett so mul on nüüd kohe valida-iga mesi on ju natu erineva maitsega aga head on nad kõik.
Kuna aga antud küla polnud me lõplik sihtkoht vaid kõigest vahepeatus pikal teel siis me liigume edasi Jumja külla kus meid ootab kohalik noor preester kirikupühale. Oleme kõik rahvarõivil. Teen pilti ja filmin ristikäiku. Kirik on gaasiküttega ja pisikene, puupüsti rahvast täis. Oma 169 cm vaatan ma altari suunas –kummaliseks teeb asja see, et ma olen kohalikest pikemat kasvu-jube imelik on olla. Peale teenistust liikusime preestri koju kus kohalikud külamemmed olid uhke laua katnud. Preestri kodu oli väga moderne. Siingi tegin oma potikutega pisukese jalutuskäigu mööda pikka ja porist külatänavat. Rieka oli juba enne reisi algust öelnud, et potikud tuleb võtta kaasa- ja ta ei teinud nalja. Liikusime mitmetes külades reisi vältel-sedalaadi tühjasid ja räämas talusid nagu meil väga silma ei jäänud. Külad on suured-ikka sajad inimesed mitte nii nagu meil, et kohati võib hinged ühe käe näppudel lügeda üles ja siis jääb ka näppusid üle. Uidates jäävad silma ka haned, koerad kassid. Inimesi on vähe aga ilm ok ka sitakene.
Jätame preestriga kel silmad märjad hüvsti ja sõidame edasi Kalassovosse. Siin nüüd lähevad asjad käest ära kuna meile korraldatakse guljänije külas Karamaz Belga Ut’-Djadi.
. So liigume talust tallu ja lõpetame ommikul viie ajal selle ringkäigu. Kõikjal tuleb süü ja juua ja laulda ja tantsida. Mina udmurtidega võidu juua ei jaksa ja vabandan ennast u alates kolmandast talust välja sellega, et meditsiinilistel põhjustel ma alkoholi tarbida ei või. Kuna naisterahvas võib alati tittes olla siis seda usutakse ja mind jäetakse rahule. Muul juhul kui ei joo siis lihtsalt valatakse asi kurku so ei ole siin midagi. Kõikjal on lauad lookas: pelmneenid, pliinid jmt. Esimeses talus sõin mina kõhu täius so teistes taludes on kohe tegu, et jumal teab mitmenda pelmeeniga maha saada. Mul polnud aimugi kuhu me lähme ja kui paljusid talusid külastame. Kõikjal aga oodatake, kõikjal on tehtud ettevalmistusi ja äraütlemine ei tule kõne allagi. Ülle ärgitab kõiki laulma ja tantsima. Sedalaadi guljänje olla vanasti olnud ka mingis mõttes inimese proovilepanek st et saada sotti mis loomaga tegu on- nu kes joob end laua alla ja kes mitte. Meist keegi end ülearu purju ei joo aga mingil hetkel ma leian ennast küll üht me kamba meest talutamas. Külades talusid külastades kohati mõned teelõigud käime jala ja mõned siis autoga. Autosid on vähem kui inimesi so kohati sõidetakse 2 voori. Külateed on nagu kuumaastik aga zigullid saavad hakkama ku nüüd välja arvata üks mil sumbutaja tuli alt-kedagi ei koti paneme edasi sumbutajata ilge lärmi saatel. Autodes oleme kui kilud karbis. Kohati on me autojuhtidel ka häda pimedatel külavaheteedel orjenteerumisega. Eriti andekas on sell pealkirjaga Susanin-nu tema kohe oskab eksida. Esimeses talus meil vahepeal kaduski pool seltskonda ära kes justkui olid enne meid startinud-alguses arvasime, et tegu naljaga ja nad kusagil suures majs peidus aga siis selgus, et ongi kadunud. Mingil ajaühikul Susanin jagas ka õige teeotsa ära ja meite omad jõudsid kohale. Üks meie reisisell oli selle suure seiklemise pääle haigeks jäänud. Peale guläniet hommikul oma ööbimiskohta jõudes ja veidi magada saades selgus ka, et kaotused on suuremad-nimelt oli me bussijuht rivist väljas. Minul hakaks hirmus kuna siinsete teede kõrval on Tallinn- Tartu nohu. Sebisin siis veepudeli bussijuhile-käskisin juua, juua, juua ja oksendada. Teada oli, et enam pole rooli minekust pääsu. Osa teed sõitis Raivo ja osa ma ise. Busijuht kosus. Mind on nii õpetatud, et kui sedalaadi häda siis tuleb see nö ropsida välja vee abil. Sel hetkel on vesi viimane mida tahad. Seisin kõrval ja kamandasin- mees siis jõi kus ta pääses.

Meie järgmine sihtkoht on Buranovo küla- seesama küla kust on pärit memmed kes esinesid ka euroviusioonil. Külastame kultuurimaja ,muuseumi ja kirikut. Kiriku on memmed ise ehitanud oam esinemiste honororide eest-hoone on valmis veel sees vaid veidi nokitsemist. Kultuurimaja muuseumis on palju tekstiili so teen vist kohe oma paarsada klõpsu-selline vana ja arhailine tekstiil. Memmed kõnelevad loo ka sellest kuidas nende manager neil naha üle kõrvade tõmbas ja kuidas üks nende memm külavahel enne olümpia mänge tõrvikuga jooksmist käis harjutamas nu, et tähtsal päeval ikka hästi tuleks välja. Olümpia ajal oli memmel seljas ka võistlus riided-hiljem selgus, et ta peab need ise ostma välja kui omae tahab-nu eriti haige. Lõpuks keegi teine ostis ja kinkis need siis kultuurimaja muuseumile see memm. Jällegi lugu justkui sarjast võimalik vaid Venemaal. Aga, et mida manager siis tegi-pani teised memmed rivisse aga taustaks vist oli ikka originaal memmede hääl. Nu ega suva publik ju vahet ei tee. Rahvarõivil inimesed on nagunii kõik ühte nägu.
Edsi sõitsime Iskari-Izevskisse st Udmurdimaa pealinn. Suur ja uhke, siin ööbisime lausa hotellis. Kuna samal ajal toimusid Hõimurahvaste päevad siis käisime mööda koole esinemas-suured koolid. Kõigis oli meile ka lõuna ja kohaliku koduloomuuseumi ekskursioon. Koolis nr 40 oli aga galšnikovi pisuke stend kuna vana kes relva leiutas elas kooli vastas asuvas majas. Pisike patsidega tüdruk siis rääkis sellest relvast ja vanamehest so sõjandusõpe juba algklassidest-pole paha. Sellist laste ajude komposteerimist jäi tegelikult silma ka mujal. Iskaris me eriti omal käel uidata ei saanud kuna programm oli ullult tihe nagu ka möödunud päevadel-ikka laula ja söö ja laula. Esinemised koolides olid vahvad-Ülle tegi iga kord uue tervituslaulu ja need esinemised läksid meil väga hästi. Lastel oli ka palju erinevaid küsimusi ja nad ei kartnud neid küsida. Suures linnas käisime ka shoppamas -nii pulstipoes rätte valides kui suveniiripoes parimate meistrite töid uudistamas. Kõik ostsid sel reisil rätikuid nii endale kui sõpradele ja pereliikmetele. Rätid olid suhtkoht kallid nii vahemikus 40-80 eurot. Oli aga ka tavalisemaid. Nii sain minagi oma kollektsiooni mõned juurde. Ma ei teagi palju mul igast rärre on- arvan, et nii 50 kanti. Aga ma ka kannan neid usinalt-nii peas kui kaelas. Töökojas ilma pearätita nagu ei saagi. Iskaris külastasime ka üht tantsu õpituba ja uhke tekstiili näituse avamist. Ilmaga keeras siin ära talveks-liikluses oli segadus kuna autojuhtidel olid enamuses veel suverehvid all aga maas oli oma hea 10-15 cm lund. Sõitsime minema-teeolud olid kehvad ja muret tekitavad.
Edasi sõidame Ludarvoisse kus on vabaõhumuuseum ja reisi parim saun. Kohal oli 2 folgirühma kellest ühe moodustasid muuseumi töötajad-laulsime ja tantsisime kaua. Tutvusime ka kohalike mängudega. Elevust tekitav oli musumäng. Õhtu lõppes saunas kus Margitiga korraldasime lumesõja leililaval-mis teha –palav oli. Me nagu olekski sinna jäänud aga enamus polnud sauna tulnud ja tahtsid edasi sõita. Käisime veel paar tiiru lumes hullamas ja asusimegi taas teele Saraja Bõgõ poole. Meite giid oli tiba hädas tee juhatamisega. Kohati oli päris hirmus kuna polnud selge kus on õige tee ja siis veel tuiskas ka. Kohale me aga saime-siingi oli kodumajutus ja õdus saun. Järgmisel päeval oli veel naabertalus ka pulm kuhu siis läksime laulma-tuba oli tuugalt rahvast täis. Päeval tegime veel ka proovi tsirgu vastuvõtutseremoonia tarbeks ja mina vaatsin kust seda ilu siis hea filmida oleks. Teremoonia ise läks ilusasti aga kahjuks me pidime kohe minema sõitma kuna oli kiire kojusaamisega. Teeolud olid kehvad ja arvata oli, et tänu sellele ka kõik veidi venib. Teed olidki kohutavad-nii jube oli, et ma elus esimest korda keeldusin rooli istumast. Põhjuseks oli see, et teel oli kiilasjää ja ma polnud nõus 7 inimese eluga riskima-tol hetkel oli mul sügavalt pohui kuna kuhu jõuame. Üritasin veenda bussijuhti tulutult ka ses osas, et asume teele hiljem st, et öösel ei sõida kiilasjääl. Mitmed autod olid kraavis ja rekkad seisid trassil teede ääres kuna sõita polnud võimalik. Ühel hetkel oli ka vägagi avariilik situatsioon kus me oleks äärepealt põrganud kokku rekkaga. Pinge oli bussis nii suur, et isegi laulmine keelati ära. Hiljem olid teolud paremad ja Margit ning Inara istusid vaheldumisi roolis ning bussijuht sai veidi puhata. Mulle tegelikult ei meeldi kui võetakse riske. Ma olen ise väsinud peaga sõites nii palju vigu teinud, et see nagu on õpetanud. Nüüd ma olen õppinud tegema magamispausi keset teel olemist st sõites sisse esimesse peatuskohta ja magades kuni 1h. Kerstiga sõites on seda isegi juhtunud Tallinn- Tartu vahepääl aga siis ma magasime ka mõlemad hambad laiali.
Liiga vara hommikul jõuame Petserisse, kuna on liiga vara siis sõidame edasi Obinitsa. Mina Tartusse. Mida siis lõpetuseks öelda? Mul on tõeliselt hea meel, et mul avanes võimalus sellest kõigest saada osa. Antud reisi pärl oligi vast tegelikult see, et me saime nii palju näha seda kuidas inimesed tegelikult elavad. Erinevad külad ja pered. Tundub, et läheb hästi. Palgad on pisikesed aga kuna maal elavad inimesed peavad loomi, linde ja kasvatavad kõik ise siis ma nende pärast nagu mures pole kuna ma tean, et nad saavad hakkama. Linnas olijatel vast on aga tõesti raske, eriti nüüd kus rubla kurss on kehva ja riik juba üle aasta sõjas. Venemaal sõites seda sõda tegelt ei tunneta-ju põhjuseks ka see, et sõjategevus seal otseselt ju ei toimu. Mina isiklikult soovitaks sõita Venemaale-seal on lihtsalt nii palju avastamist ja lisaks on seal kõik muude sihtkohtadega võrreldes soodne. Võid vabalt välja minna sööma või ööbida kusagil mujal kui telgis. Inimesed on väga külalislahked.
7590_877636392248715_5412560292117329186_n

1688468_877636742248680_3775167687112484920_n

1932209_877650672247287_5116344245433397468_n

1939606_877636602248694_5818272663215407493_n

10155638_877651915580496_2416362463269108611_n

10408018_877636465582041_7613932176309263646_n

10435411_877642372248117_8739505274563864274_n

10474624_877638935581794_3022769500657790909_n

10614370_877643965581291_3844944757727267491_n

10620788_877637195581968_1346705581941917629_n

10626854_877646968914324_5157978638376059589_n

10641118_877636165582071_880869215358037541_n

10644989_877642065581481_3310742842095565765_n

10701936_877636855582002_3282485003565053604_n

10701936_877642612248093_6501929304954664579_n

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: