München märts 2015

10172758_960373140641706_366472547111044270_nPea igal aastal teeb Seto Käsitüü Kogo ühe välisreisi tutvumaks mõne teise maa käsitööliste ja kunstnike ning nende loominguga. Sel kevadel korraldas Kogo liige Külli reisi Saksamaale Münchenisse suurele käsitöömessile. Kuna reis jäi märtsi siis mõtlesin, et sellest saaks teha jälle nö. sünnipäevareisi nagu mul ikka tavaks on olnud mitmel aastal. Iseenesest Saksamaa poole mingit tõmmet pole kunagi olnud aga kuna seltskond oli tore ja hind jõukohane siis tundus mõte igati hää. Reisiseltskond koosnes 7 meistrist kes kaasa sõitsid.
Meie reis algas pealinnast kust sõitsime lennukiga Frankfurti ja sealt edasi järgmise lennukiga Münchenisse- tagasi sama teedpidi aga vastupidi. Lennujaama ma matkasin kuna ilm oli ius ja aega oli. Lendu oli ootamas ka meite presidendiprovva. Keegi tere ütlema ei läinud, polevat kohane või nii. Ma muidugi mõtlesin, et wtf natu imelik on kui paari nädala eest on koos pidu pandud ja siis nagu äkki võõras. Võtsime oma kambaga koha sisse Postimehe värava juures sest siin olid mõnusad lebotamise kott-toolid. Kuna lennud läksid õhtul siis jõudsime ka kohale suhtkoht hilja. Lennukis nosisime võikusid, küpsiseid ja mina manustasin ka tomatimahla. Lennud läksid ruttu-magama ei jäänudki. Frankfurdis ootas meitega lendu ka Hardi Volmer kes oli teel Münchenis toimuvatele Eesti Filmi päevadele-kutsus meidki aga jäi käimata. Lennujaamast edasi sõitsime metrooga. Münchenis on väga kiire, mugav ja loogiliselt ülesehitatud ühistranspordi võrgustik- kusagil kaua ootama sõiduki järele ei pea. Meie hotell asus kesklinna ja metroojaama vahetus läheduses ning kandis uhket nime Goethe. Tundus, et hotelli pidasid türklased ja ruume kasisid noored rumeenia naisterahvad. Meid paigutati kolme tuppa. Olime oma toas kolmekesi-tuba oli kitsas aga kõik hädapärane oli olemas. Voodid olid naljakalt kõrged, osad ütlesid, et nigu sarkofaagis magaks. Esimese asjana me kohe kukkusime lõhkuma ja lammutasime ära vannitoa ukselingi-õigupoolest see lagunes ISE. Nii, et edaspidi meil oligi selline pool irvakil uks-hotelli omad ei viitsinud parandada ka ja ega me kurtmas ka käinud tegelikult. Koristajatele vast jäi silma kuna nad ju kasisid iga päev. Tegid mu sassis voodi üles ja panid pidžaama ka kokku mis padja all puntras oli.
Meite toas üks vapper jäi kohe esimesel õhtul ka tõbiseks ja ropsiralli vältas pea hommikuni. Alguses õnnetu patsient kahtlustas lennuki veini aga hiljem arvasime, et vast oli mingi viirus. Teisel päeval läksime me kuljatama ja jätsime tõbise trürklasest vuntsi hooleks. Vana oli tubli ja raviski me kaasvõitleja terveks.
Järgmisel hommikul peale rikalikku hommikueinet hotellis asusime kohe linna avastama. Nii nagu turistile kohane otsisime esimese asjana laupäeva hommikul üles muuseumid. Kuna olime eriti agarad siis jõudsime esimeste kultuuriasutuste juurde veidi enne avamist isegi. Tutvusime põgusalt 3 erineva kunstimuuseumiga. Põhirõhk nende puhul oli fuajee ja nännilett. Panustasime sellele, et näeme tõelist kunsti koos meistritega tegelikult messil, etteruttavalt olgu öeldud, et nii ka läks. Ja üldse miks kulutada muuseumi piletiraha muuseumi piletile kui selle võiks kulutada õllele ja kingitustele a’la näts ja värviline traat mõeldes kodustele. Modernse kunsti muuseumis vast tegelikult oleks isegi võinud uudistada aga ma sain oma uudishimu rahuldatud ka raamatuleti ääres st terve letitäis ehistööalast kirjandust. Eestis ju pole meil midagi kahjuks. Edasi liikusime vanalinna võttes suuna uuele raekojale (mil olla 79 m kõrgune torn) ja põhiplatsile selle ees. Raekoja tornis asub maailmakuulus kellamäng ehk carillon. Carillonil olevad kujukesed etendavad lugusid Müncheni ajaloost kolm korda päevas. Oligi meil seda näitemängu au näha-oli uhke küll aga Petseri kirikute kellademängu vastu ei saa ikka miskit. Lisaks külastasime ka mitut kirikut ning käisime ära ka ühes kirikutornis kust avanes suurepärane vaada linna vanemale osale-vaadates tundus nagu oleks sattunud Tallinna vanalinna st siingi punased kividest katused ja majadki veidi sarnased oma pastelsetes toonides. Esimesel päeval külastasime ka poode ning loomulikult ka kõrtsi, et proovida ära üks õige saksa õlu. Jagasin oma õlu vennalikult kaasakannatajatega kuna nu seda oli liiga palju-õlu nagu 200 ml kaupa ju osta ei saa. Tänaval sai proovitud ka kurikuulsaid vorste-oli hea küll. Otsides kohvikut mis kõigile sobiks tuli paratamatult nälg vahepeal peale. Minul pole õues ja ülepea tänaval söömise vastu midagi aga vanemad inimesed eelistasid seda protseduuri viia läbi kusagi siseruumides noa ja kahvliga. Nii me siis kohati tunde otsisimegi. Paljudes kohtades polnud ka ülepea vabu laudu kuhu me kõik mahtunud oleks. See oli ka üks tähtis argument. Lõpuks me vist maandusime mingis pagariäris.
Külastasime palju erinevaid hilbupoode, nii neid mis meil kui ka brände mida siia veel jõudnud pole. Hinnavahe Eestiga oli väga suur ja sel korral Saksamaa kasuks. Mõnes poes olid ka allahindlused aga sellele vaatamata jäi mulje, et rõivad on siin maal oluliselt soodsamad. Rõivapoodide valikuski oli rohkem julgeid toone ja lahendusi. Eestis on rohkem mu arust müügil konservatiivsemad lahendused st kauplejad nagu lähevad kindla peale välja. Eriti tuleb see ilmsiks kui vaadata kaubanduskeskuses noori-kui nad on seljaga su poole siis on kõik kuidagi kole ühesugused. Eh räägib inimene ks keskas õppis kunstiklassis ja sai kolmel aastal ka moe alast haridust ning ohlejdamatult palju moe joonistamist. Ise ma kunagi mingit joont jälginud sellele vaatamata pole-vahest kunagi tulevikus. Mulle meeldivad mugavad, lihtsad ja praktilised rõivad. Igapäeva elu tegelikult paneb ka paika selle mida kanda. Ku kontorirott oleks siis vast kannaks muid asju. Tennised tuleks siis vast kingade vastu vahetada ja teksad seeliku. Ma olen vast see kes oma rõivastega tänaval silma ei torka. Aga teemasse siis esimene päev oli seega selline linnaga tutvumise päev. Mainimist väärib veel ka see, et otsisime suhtkoht kaua kohvikut. Kõigil koogisõpradel terendas ees selline Verneri laadne asutus aga sellise leidsime alles kolmandal päeval. Kook ei jäänud söömata aga ka esimesel mitte. Maal on kohvikutega ju keeruline so kui linna saab siis tuleb kohvikusse minna.
Teisel päeval oli me tõbine reisisell hotelli personali poolt terveks ravitud ja nüüd saime kõik koos minna suurele käsitöömessile. Veetsime messil 3 tundi. Mess oli väga suur aga puhast käsitööd arvestades messi üldisi mastaape oli vähe ja meie Mardilaadale jäi pakutu siiski alla just käsitöö ja eheduse poolest. Palju oli ehteid, mööblit, tekstiili, lisaks leidus ka keraamikat ja tööriistu. Asjale lisas vunki see, et mitmed meistrid tegid messil ka tööd ja sai näha kuidas mis sünnib. Käsitöölistele on kevad selline hooaja ettevalmistamise kiire aeg so ei saa messil tühja istuda midagi. Päris palju oli ka seda mille ise paigutaks mitte niiväga käsitöö kuivõrd ennekõike kunsti alla ja täpsemini tarbekunsti alla. Kohal oli meistreid üle ilma: Saksamaalt, Lätist. Nepaalist, Lõuna-Aafrikast jm. Igaüks me hulgast vaatas vastavalt oma soovidele ja õppis ning suhtkles meistritega. Kuna siinpool kirjutaja igapäevaleib tuleb ehistööst siis mina vaatasin ehete väljapanekut, tehnilisi lahendusi ja suhtlesin muidu meistritega. Rõõmu tegi kohtumine ühe Läti ehtekunstnikuga, kes omal ajal õppis seda ametit ERK-is ja tundis ka mu sõpru kuna oli nendega koos koolipinki nühkinud. Peale messi me suundusime uudistama lossi: Schloss Nymphenburg asub Neuhauseni ja Nymphenburgi linnaosades. Barokk-stiilis ehitatud loss oli Bavaaria valitsejate suveresidents. Antud ehistis oli hiiglama suur ja uhke. Selle juurde kuulus ka mõnus park kus kanalis ujusid pardid ja luiged ning hiiglama suured karpkalad. Kaladele sai loomulikult loobitud ka leiba aga pardid sõid selle ära kes kalade peade kohal ujusid. Samas kalad olid nii suured, et oleks võinud lõdvalt ka partidega einestada. Pargi osas kohalikud jalutasid ja sportisid. Teised läksid lossi seest uudistama aga mina jäin pargiga tutvuma-jalutasin, istusin ja kirjutasin reispäevikut. Oli väga mõnus. Sedalaadi uhkeid hooneid olen ma paari näinud ja ma umbes kujutsin ette mis seal sees on so tundus, et ma ei kaota midagi kui uhket mööblit uudistama ei lähe.
Siit edasi suundusime tagasi hotelli , et viia ära päeva jooksul kogunenud ostud ning seejärel minna õhtuse hämara linnaga tutvuma. Meie hotelli ümbrus oli sääne, et seal nagu üksi pimedas hulkuda kuidagi ei tahtnud. Kuna oli pühapäeva õhtu siis linnas suuri rahvamasse polnud. Küll aga olid muusikud nii üksikult kui kohe terve bändiga. Päeval nähtud miimid olid ka magama läinud ära- ega see kujuna puki otsas seismine nii kerge töö polegi ju. Sedalaadi inimkujusid olin ma varem näinud vaid telekast ja fotodelt so mulle jälle midagi uut ja põnevat mida uudistada. Tutvusime õhtu jooksul erinevate söögi-ja joogikohtadega. Õhtusöögi laua teenindajaks juhtus lätlanna kes elab siin linnas juba palju aastaid so saime kohe koduses venekeeles kõnelda. Saksakeele valdajaid me grupis oli sel korral vähe. Tegime õhtusöögil ka kokkuvõtteid mida keegi reisilt õppis ja oluliseks pidas. Uni oli hea. Sel õhtul ei pandud ka äratuskella. Eelmisel õhtal ma üritasin küll kella vasta protsestida aga kuna ma vist üksi leidsin, et kella pole vaja siis ikka pandi. Nu ma mõtlesin, et ega see linn ju eest jookse. So kõik hommikud algasid meil reisil vara nii 8 paiku vai enne pidem isegi. Müncheniga on meil ka 1h-ne ajavahe. Muidu aga olid mul toas toredad ja sõbralikud inimesed so oli mõnus.
Reisi viimasel päeval tegime jällegi väljasõidu. Sel korral läksime uudistama 1972 aastal ehitatud olümpiaküla ja kõrget vaatetorni mille platvirmilt paistsid isegi mäed kätte ära. Kun seda soovitati mul kindlasti uudistama minna siis saigi võetud ette. Sel korral ma olin ülepea laisk ega teinud väga mingit eeltööd, et kuhu minna ja mida uudistada- enamasti ma ikka teen. Takkajärgi vist ainumas koht kuhu oleks veel tahtnud minna oli kohalik loomaaed-pidavat uhke olema. Tornis oli tuuline so kaua me seal ei olnud vaid liikusime edasi kohe kõrval asuvasse akvaariumi kus sai siis tutvuda erinevate mereelukatega. Ujusid me ümber erinevad haid, merihobud, kaheksajalad, raid ja veel terve rida kirevaid kalu kelle kõiki nimetusi kahjuks enam ei mäletagi. Pilt oli väga lummav ja mustrite osas inspireeriv. Edasi liikusime linna, et teha veel mõned ostud ja uidata tänavatel kuhu eelnevatel päevadel ei jõudnud. Õhtul läksime aga lennukile, et asuda koduteele. Enne seda toimus veel väga inetu insident mis viis kõigil reisisellidel tuju alla. Mis teha, kõik ei ole loodud juhiks-mõni oinas lihtsalt ei saa sellest aru ja trügib ikka laskma ja käskima. Provva nüüd vist peabki mõnda aega elama tiitliga “kelle armust?”. Reisiselle tuleb hoolega valida! Tagasiteel istus meite lennukis ka president Rüütel-ütlesin vanale tere kuna ta kunagi andis mulle rahvaluulepreemia mille eest ma sain oma esimese läpaka. Panustasin veinile, et kogu “Kelle armust”insident unustada aga näedsa ikka püsib veel meeles. Kohati ma mõtlen, et kõik see projektide värk on jube tore aga sel on ka oma mustem joon mida ei märgata vai millest vaadatakse mööda. Mugavaks oleme läinud. Koostöö teemal raha ei haise ei vii kaugele ja kaua:) Antud reis oli igati edukas ja andis vast kõigile uut vunki ja häid ideesid mida kuidas teha. Loodetavasti sõlmiti ka kokkuleppeid millest tulevikus võiks sündida eduline koostöö. Kõigil päevadel oli ilm tõeliselt kevadine ja soosis me jalutuskäike igati.
22582_960373360641684_6814651730498015527_n

10172758_960373140641706_366472547111044270_n

10306547_959486000730420_7373441788008449083_n

10848009_959486750730345_8317988989921629433_n

10993474_959574827388204_5478612866072217976_o

11051956_960373400641680_1397887404545371375_n

11054354_959486387397048_2127480140735421839_n

11061768_959485440730476_8695938474009116647_n

11066540_959960340682986_1483317743571774692_o

11071085_960372920641728_6415868165927182217_n

11071090_960373213975032_2103464873698071445_n

11071151_960269450652075_6922907480514662155_n

Advertisements
Categories: Uncategorized | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: