Ribe 11.05-21.05.2015

IMG_5021Nii kaua pole ma mitte kunagi olnud Ribes järjest. Sel korral juhtus see olema ürituste vahepealne aeg-seega oli viikingite keskuses suhtkoht vaikne. Minul aga polnud ka enne järgmist laagrit kuhugile mujale minna. Kohal oli staff ja mõned üksikud ajaloo taaskehastajad kes pakkisid end ka järjest kokku ja lahkusid.
Mitme klubi esindajad peredega Saksamaalt olid tulnud oma puhksust siia veetma-koerad ja lapsed ja kaasas. Lisaks olid mu tuttavad Gunna ja John Hollandist. Viimaseid ma kohtasin juba 2 aastat tagasi Norras Gudvangenis-olime toona naabrid. Saabusin tegelikult juba 10.05 õhtul aga kuna oli jahe ja pühapäev ning staffi polnud kellelt küsida, et kuhu panna oma telk siis magsin öö nahkadel köögis-põrandasoojendus ja puha ( pole säänest luksust koduski). Hommikul veidi peale seitset hakkas staff möllama ja ma pakkisin end kokku ning kaheksa paiku otsisin üles Bjärne. Mul oli varasemalt keerelnud peas idee, et ma paneks oma telgi pärlite valmistamise telgi kõrvale. Sel oli mitu põhjust: 1) kõik jalutavad mööda kuna seda teedpidi saab kohvikusse ningg teiseks oli mul suur soov proovida ka ise klaasist pärleid tules keerutada. Bjärne oli kõigega päri. Mingi mees staffi hulgast kes juhtus mööduma mu telgist siis kui selle püstilükkamine oli pooleli ja telk nägi välja nagu lehm libedal jääl( tugev tuul oli) tuli appi ja nii sai telgi kärmelt püsti. Lükkasin kõik kola sisse ja läksin linna uudistama. Reegel on, et tänapäevast jama ei tohi kusagil vedeleda ajal mil keskus on avatud. Ilm oli sel esmaspäevasel päeval väga ilus-kõige kevadisem ja ilusam kogu Ribes oldud aja kohta. Loomulikult külastasin linnas ka kohe burksi kohta ja jäätise kohvikut st kõik vai suur osa viikingitest teeb seda. Sealne burks koosneb päris lihast ja salatist st pole võrraldav Mäki vai mõne muu analoogiga. Jäätisekohvik aga on tähtis selle, et seal saab belgia vahvlit-kohapeal küpsetavad ja seda küpsetamise protsessi on võimalik ka jälgida. Jäätist on ka väga suures valikus. Ribe linna vanalinna osa on pisike-seal on üks kaubatänav mida mööda ma alati jalutab ja kiikab värviliste asjade poodidesse. Mööda sadama ala jalutasin ka-tundus, et seal olid end seadnud ritta kalalaevad, paadid. Enamasti sadamas jalutades ma loeb huviga aluste nimesid. Turismi hooaeg polnud küll veel alanud aga sellele vaatamata oli päris palju turiste luusimas ringi. Muudel päevadel käis ka keskuses kruiisilaevade turiste. Ühed vahetult enne mu lahkumist olid õige toredad kuna nad edasi ülejärgmisel päeval pidid minema Tallinnasse so ma soovitasin osta mütse kuna ilm meitel enamvähem sama mis Taanis. Samas jälle ühed teised kruiisilaevaturistid olid huvitatud vaid möödaminnes teregi ütlemata piltide tegemisest ega tundnud huvi üldse ei asjade , ajaloo ega koha vastu. Hetkeke tekkis selline loomaaia tunne kus ise oled justui valelpool puuri. Paari aasta eest Gudvangenis oli tegelikult sama tunne-selle ma sinna väga tagasi ka ei kipu. Iga päev käis kohal ka mitmeid gruppe koolilastega-nende jaoks olid siis erinevad programmid mõeldud välja, et oleks tegevust. Lisaks kohalikele käisid ka Inglismaa mudilased –need olid ka Bjärne jutu järgi kõigest vaimustuses ja väga rahul-minult ostsid palju ripatseid ja sõrmuseid. Käis ka lihtsalt perekondi. Kauplejaid peale minu kohapeal rohkem polnud so olin täitsa ainumas. Lisaks staffi hulgas tegutsesid siis sepad ja keraamikud, hõbesepad ja klaasipärlite meisterdajad ning tekstiil. Seega oli külastajal lisaks maastikule, arhidektuurile võimalik ka näha kuidas mida tehakse. Kuna polnud veel turismihooaeg siis oli keskus nädalavahetuseti suletud. Viimased paar päeva peale hollandlaste lahkumist olin ma keskuses täiesti üksi st mina ja loomad-pähe ronis mõte, et peaks vardas lipu vahetama ära. Rääkides loomadest siis neid on keskuse palju nagu ühes suures talus kohe. Lambad ja kari tallesid, lehmad koos vasikaga , kes nägi ilmavalgust siis kui ka mina seal olin. Kanad, haned ning loomulikult ka kari kasse. Viimased hoiavad rohkem lauda manu. Loomade karjatamiseks on mitmeid platse so lambad ja lehmad on kord ühe siis teises kohas. Lisaks on veel ka mitu hobust. Keskusel on palju erinevaid hooneid ja need siis ka omakorda nagu jagunevad st on hõbesepamaja ja kingsepamaja jne –lisaks suur maja kuhu vst mahub oma 100 inimest vai nii nö pikkmaja. Mina olen ööbinud aastate eest hõbesepa majas aga nüüd peale sakslaste lahkumist oli mul võimalik ööbida ja elada kohe päevi ühes teises majas-tundus , et seal mingit nö. spetsiifikat polnud aga suur oli ta küll. Enne elasid seal sakslased aga kui viimased kolisid siis võtsid jalatsimeistri majas elanud Gunna ja John maja kokkamise eesmärgil üle aga magasid ikka vanas majas- nende maja tulekolle ajab nimelt koledalt suitsu sisse so pole sobilik pikema ajaliseks kokkamiseks. Kingsepamajas on huvitav tulekolle-suits läheb välja ülevalt aga tulekoldesse tuleb õhku juurde ka läbi maja põranda uuristatud käigu mis siis ulatub välja-õue. Maja olla tsehhi 14.saj. maja koopia. Kunagi ammu olla majas elanud ka mingi rahvas ja siis kui tuld tegema hakati selgus, et õhukäigus on 2 kassipoega-midagi hullu ei juhtunud aga ehmatus olla olnud suur-õhtul hilja siis tehti ka Bjärnele kõne ja küsiti nii muuseas, et kuule mitu kassipoega sul siin olema nüüd pidigi. Selgus, et terve kaskuse pääle oligi vaid kaks kassipoega so õnnelik õnnetus. Kassidel on mingi tõeline kutsumus küttekollete vastu-meilgi Tolstois istus kass ahjus kui viimane juba põles- saime kassi kätte-karv oli tiba kärssand ja käpad villilised aga muidu jäi ilusasti elusse. Mõned nädalad väga kuhugile liikuda ei tahtnud-püsis voodis-hädapärast läks kusele st liikumine oli valus tänu käpa all olevatele villidele. So enne ahju kütmist tasub alati veenduda kus kass parasjagu on. Ribes õnnestus mul teha omale pärlitest kaelakee-päris paljud pärlid läksid ka tegemise käigus natu untsu või päris katki-enamus aga tuli välja. Elava tulega ahjus seda vast on ka raskem teha kui tänapäevaste meetoditega kindla kuumusega leegi all varrrast keerutades. Tore on teadmine, et mul on nüüd kaelakee kus iga ese sh ka ripatsid on minu tehtud. Iga päev tõi staff kooki ja kohvi kõigile oma töötajatele kohviku poolt ning peagi lisas pärlite telgi vanem proua ka mind kui head naabrit ja usinat õppurit listi so iga päev kell 14.00 oli virgutus kohvi. Kell 15.30 keskus suleti. Igal hommikul kell 10.00 keskus avati-enne oli koosolek staffile ja siis 9.30 viikingitele-viimased said koosoleku ka siis kui kohal oli vaid 1 viiking aga siis sai boonusena ka kohvi. Enamasti kõneldi siis hommikuti sellest, mis grupid tulevad ja mis juhtuma hakkab ning loomulikult ka ilmast-mitu x päevas sajab ja kui vali tuul on st , et kas viib telgi minema vai mitte. Enamus aega oli külm olla so jõin palju teed, et kuidagi sooja saada-leti taga võimelda ka natu nagu imelik. Muinasmajas oli mul tulekolle kohe aseme ees so oli soe. Sellele vaatamata aga oli majas mingi kummaline tuulekoridor so soe oli tänu sellele, et olin suhtkoht tulekolde juures- öösel enamasti viskasin ka puid juurde kui ärkasin. Muinasmajad on üldiselt sellised hamarad vai suisa pimedad kohad, muldpõrandaga ja jahedama poolsed. Majas oli aga vahelduseks ööbida väga mõnus. Hollandlased Gunna ja John on väga autentsed oma taaskehastamise juures st kõik on tehtud leidude järgi sh riided, tööriistad jmt, mida igapäevaselt laagrielus vaja võiks minna. Loomulikult on autentne ka nende söök ja selle valmistamise viis. Sain minagi osa kahel õhtul õhtusöögi tegemisest ja hiljem söömisest-kõik võttis sega tunde aga oli ülimalt maitsev. Läätsed olid minu jaoks ka asjad mida ma enne polnud söönud-seal juures seened ja grillitud liha jmt oli kõik kokku imeline. Vaadates teisi nii toimetamas tekib ka endal tahtmine lõkkel kokata. Kuna viikingitel on siin kasutada ka tänapäevane köök kus on mitu külmitut ja kraanikauss (pliiti pole) siis saab siin hoida kergelt riknevaid asju külmikus. Sageli pääle lahkumist jäetakse ka toitu maha. Nii jätsid ka sel korral sakslased palju sööki endast maha millest jagus kohe mitmeks päevaks nii eestlasele kui hollandlastele. Mina võtsin veel moosi, juustu ja ühtteist muudki veel sealt ka kaasa, millest jagus ka järgmiseks laagriks. Mis üle jäi läks loomadele. Mulle selline toidu üleostmine st nu nii, et ära ei söö ja halvaks läheb vai üle jääb on kuidagi võõras-mul kulub kõik alati ära. Lapsepõlvekodust ei mäleta ka sellist toidu suurt ülejäämist vai minema viskasmist.
Ribes oli vahva olla ja müük läks ka hästi- jäin igati rahule kõigega. Viimasel kolmel aastal olen ikka korra või paar aastas sinna linna juhtunud-on mõnus. Taani mulle meeldib vaatamata oma tugevale tuulele ja vihmale rohkem kui Norra või Rootsi või Soome-siin lihtsalt on midagi teisiti. Kuidagi nagu kodusem.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: