Ungaris 16-20.03.2016

12895285_1159430970735921_1211283399_nHommik algas vara 2.30 ja juba poole tunni pärast leidsin ma end marssimas Karlovast linna teise otsa Lõunaka juures asuva Haigla bussipeatuse poole. Inimesi polnud-mõned taksod vuhisesid mööda. Kohver tegi meeletut lärmi-tekkis tunne, et olen nagu bemmivend st, et enne tuleb tümakas ja siis auto. Peale ligemale 1h pikkust jalutuskäiku olin õnnelikult kohal aga sain veel veidi oodata ja võimelda kuna üks reisisell sai teada, et täna minnakse alles siis kui buss tal juba maja ees oli. Mõnikord aetakse päevad segi-mõnikord on laupäeval neljapäeva tunne. Karta on, et nii sai püstitatud enda ja kohvri kokkupakkimise maailmarekord-mina arvatavasti poleks 10 minutiga passigi leidnud muust rääkimata. Lennujaamades kõik sujus ja kusagil ei pidanud ka kaua ootama. Sel korral ma istusin nii Kilulinn-Vantaa kui ka Vantaa- Budapest akna all lennukis ja nägin pilvevahtu-imeline. Ma satun lennukiga lendama harva, nii aastas 1-2 korda. Vantaa- Budapest lend kestis tiba üle 2h so peagi jäin magama. Lennukiga lendamist ma ei karda, küll aga tekitab see ikkagi tiba rohkem elevust kui istumine autoroolis või bussis.

Ungari pealinnas võttis meid vastu kevad-mütsid, sallid, käpikud olid ülearused ja rändasid kotti. Otsisime valget bussi, mis meid Iszkaszentgyörgyse külla oleks pidanud viima aga kiiret polnud selle asjaga kuna kevade nautimisega oldi ametis. Veinimaa –mida üldse tormata?:) Valgeid busse oli lennujaamas muidugi ka omajagu. Bussis vajusin ma ka magama ja osa loengust läks kaduma aga ma ei kurda kuna mul on  google ja päevakava oli nagunii prinditud välja. Peale u 1,5h pikkust sõitu jõudsime 2000 elanikuga külasse ja meid majutati Amadé-Bajzáth-Pappenheimi lossi. Tuba oli meil uhke sea, kamina ja tiibklaveriga-viimane oli isegi hääles-katsetasin. Kuna loss asus kõrgemal kohal siis avanes ka akendest lummav vaade ümbrusele. Olgu igaks juhuks mainitud, et WiFi  me tarvitasime vist ära või tegid lossis kummitused sellega 1:0-igatahes oli see ühel hommikul vahetult peale me saabumist kadunud asjade hulgas-ilmselgelt on ungarlaste ja eestlaste netiseerumisvajadus erinev. Targemad teadsid kõnelda, et vahest on nett mahupõhine ja loomulikult me suur kamp tegi selle mahuga käppelt 1:0.

Loss ise oli väga suur ja uhke, lagesid ja seinu katsid vanad freskod 17.sajandist ja ka mööbel oli ajastutruu ning kohale toodud nii Venemaalt, Soomest kui mujalt. Lossi soomlasest peremees kõneles ka seda, et lossis kummitavat aga teda see ei häirivat kuna kui on kummitused siis ei tunne end suures majas kunagi üksi. Hoone II korrusel liikuvat üks diivan ja kella 12 paiku võib kuulda hääli. Kummaline oli mõelda, et vaid loetud aastaid tagasi oli hoone nii kehvas seisus, et isegi laed olid sissekukkunud. Suure maja ühes tiivas tegutseb ka pisikene kool, ülejäänud hoones korraldatakse vastuvõtte ja toimuvad ka kunstilaagrid. Lossist ja selle kaunist ümbrusest oli terve me seltskond vaimustuses. Kiideti sedagi, et uni tuli nende vanade paksude müürida vahel õige hea. Selgus ka karm tõsiasi, et seltskonnas on bellarus ja linttraktor ja siis veel mingi põllutöömasin kes ärkavat ellu öösiti. Meie toas suuremat norskamist polnud. Mina vist unes ei lobisenud ka-vähemasti keegi ei kurtnud. Esimesel õhtul tehti meile ka ringkäik külas kus elab veidi üle 2000 inimese, näidati vaatamisväärsusi, tähtsamaid hooneid, äsja rajatud Kaljuranna teed ( nu, et minister kontsapidi porisse ei vajuks), mis viis Püha Jüri kuju juurde. Inimesi väga silma ei jäänud, seevastu iga värava taga oli koer kuni mitu. Õhtu lõppedes viidi meid külla ka husaarile kes kõneles veidi sellest, kes husaarid olid. Seejärel järgnes ringkäik ja veinide degustreerimine kohalikus veinikeldris ning õhtusöök. Ekskursioonil olid meil giidideks husaar ja linnapea –räägiti ajaloost, eluolust ja pakuti kohalikku paalinkat. Külastasime ka kohaliku imepisikest kõrtsi kust kohalikud 3 meest kohe varvast lasid kui me suurt delegatsiooni sisenemas nägid-hiljem ikka õnneks imbusid sisse. Pakkusime siis vastastikku vägijooke. Baaridaam valas lahkelt head veini. Paari pisikest külapoodi külastasime ka-veini hinnad algasid 1,4 eurost ja mainimist väärib see, et vein maitses hästi.

Teisel päeval toimus Iszkaszentgyörgyse külas Eesti Välisministri külaskäik, koolimajas ühe soome fotugraafi ja minu fotonäituse avamine ning setode ja kohalike lastekooride ülesastumine, peeti ka maha erinevad kõned. Fotonäitusest niipalju, et enamus pilte oli teise fotugraafi jagu ja mu omad nö täitsid lünkasid. Ometi on mul hää meel kuna viimati olid mu fotod näitusel ammu. Mul on küll olnud 3 personaalset fotonäitust aga nii paari kuut pilti pole varem küsitud. Näituse jaoks ma reeglina teen pilte eraldi-nii, et mul on juba ennem teada mis ja kuhu läheb ja miks. Sedakorda oli vaja anda lihtsalt ülevaade kultuuripealinna aastast Obinitsas. Pealelõunal sõitsime Veszprémi raekotta kus toimus Veszprém-Tartu, 45 aastat koostööd tseremoonia. Veszprém ja Tartu on sõpruslinnad. Eh oleks varem ma seda teadnud, et oma kodulinna linnapea käpa surumiseks tuleb mul Ungarisse sõita. Siin oli seto kooride roll peamiselt meelelahutuslik-palju sõitmist ja ootamist ukse taga selleks, et esitada 2 laulu. Hetkeks tundus, et korraldajad näevad hästi palju vaeva selleks, et hoida setod ja Eestist külla sõitnud poliitikud lahus. Esiti ei lasted meid saali ning hiljem pandi eraldi võikusid nosima ja utsitati edasi liikuma veel siis kui enamusel võiku pooleli. Hiljem selgus, et asjata aeti meid liikuma nii vara kuna kiiret polnud kuhugile. Edasi tuli veel üks muuseum, omajagu mõtetut pessimist ja 2 toredat improvisatsioonilist laulu. Seejärel läks õhtu mõnusaks imetledes platvormilt esimese kuningapaari kuju juurest tuledes linnavaadet ja lauldes üle linna armastuse laulu. Edasi liikusime sööma maitsvat õhtusööki, mis koosoles suuresti lihast-kellegile meenus, et rändurid teel olles ei paastu-me kõik manasime omale silme ette 85 liitrised matkaseljakotid ja tõstsime südamerahus liha ette mille loputasime alla punase-valge veiniga. Lossis algas peagi ka igaöine laulu ja jututare-päeva kokkuvõtted tuli teha ära ning ka kohalike veine tuli degusteerid. Külapoodide veinivalik oli kesine-ju põhjus selles, et kõik teevad ise+ külas on ka üks suurem veinikelder. Selle õhtu veinid tulid vist lossi veinikeldrist-igati kultuurne joomine oli. Setod teavad kus on piirid ja eks see vana tava järgi joogianuma ringile laskmine tingib ka selle, et keegi ei kaani end täis. Kui igaüks valaks omale ise-vahest siis oleks pilt teine. Lauluproovi oli aga vaja teha ja nii saigi ühendatud mõnus kasulikuga vabas vormis. Mulle jääb vist eluks ajaks inimeste loovus ja leidlikkus meelde nii vorsti lõikamise osas kui veinipudelite avamises-nu ei ole lahendamatuid olukordi kui oled seto meeste seltsis. Ei ole siukest asja nagu “Ei” või “ ei saa”-kõike mõistetakse ja lahendatakse loovalt. Vorsti saab eduliselt lõigata ka tulekustuti sildiga ja veini avada 18.saj diivani kruviga. Meie seltskond ei jäänud oma loovuselt kuidagi maha seal lossis harilikult laagerduvatele kunstnikele. Hoidsime lippu kõrgel.

Hommikud algasid meil vara- kohaliku aja järgi oli 8.15 juba hommikusöök ja seejärel olid kõik päevad planeeritud ära. Usinamad käisid hommikuti võimlemas ( kuluaarides räägiti midagi ka riistvõimlemisest) ja jooksmas, soe ilm ja lummavad vaated soosisid õues toimetamist. Mina piirdusin varbaringide ja ringutamisega ning sain kargu alla vahetult enne hommikusööki reeglina so võimlemine riistadega või ilma ja jooksmine jäi ära.

Uus päev algas väljasõiduga 15 km kaugusel asuvasse linna Székesfehérvári ( mille kuradi pärast need nimetused nii pikad ja kohmakad on-kainuse kontrolli saaks teha nende hääldamisega eduliselt) kus toimus päikesepaistes üks mõnus linnaekskursisoon ja kohaliku etnograafiamuuseumi külastamine. Muuseumis tegid mehed karjasekasukaga mis kaalus oma hea 15 kg moedemmi-kõigile sobis. Ilus linn kus manustasin selle aasta esimese jäätise ( sidrun ja mustikas). Window shopingut tegin ka aga midagi ei ostnud-sel reisil ma ostsin vaid 3 pudelit veini ja muud ei midagi, ok mõned metroopiletid ka. Jõudes tagasi lossi tegime kohalikule kogukonnale erinevaid õpitubasid: laulu, tantsu, söögi ja käsitöö. Üle pika aja võtsin minagi nõela kätte ja nõelusin valmis ühe potsaka kana kohalike nobenäppude juhendamisel. Väga menukas oli pakutrüki õpituba, kus olin veidi abiks ja opereerisin kollase värviga kuni kunstniku köögitoimkonnast naasemiseni. Mudilased said ise omale T-särkidele pilte trükkida ja tantsude õpitoas juba olidki neil uued särgid seljas. Juntsudel silmad hiilgasid-puhas hame ikkagi. Õhtusöök valmis seekord ühiselt: kohalikud õpetasid guljaši valmistamist ja meie sõira ning taarikapsaste tegu. Õhtusöögilauale läks ka Setomaal vaimistatud leib mille üle meil endil oli tekkinud suur igatsus kuna Ungaris sellist tumedat leiba ei tunta. Kodust ära olles tekibki tahtmine oma maitsete järele. Guljaši valmistamine oli peamiselt meeste töö-küpses suur pada õues. Kui küsisin, et kuna valmis saab öeldi, et slow food. Kokkade ja kaptenitega ei vaielda-ootasime kirju kassiga  vaikides edasi. Sõir maitses kohaliku veiniga hästi sel õhtul. Olin minagi käinud sõira kokku segamas põgusalt-see on suhtkoht väsitav toiming ja mu sõiramuskel on profidega võrreldes olematu. Aga hea avastus oli, et kohalikust toorainest saab teha sõira-seto köögi kõige kapriisemat maiuspala.

Kätte oli jõudnud eelviimane õhtu-laulu ja juttu jagus kauemaks. Mulle oli enamus õhtuid pidžaamapidu veiniga kuna ma ei viitsinud päevas 7x riideid vahetada. Nii rändasidki õhtuseks istumiseks rahvariided seljast ja ööriided koos lossihärra antud Ikea pleediga selga-sedalaadi outfiti nägi ka teistel seljas. Järgmisel hommikul lahkusime lossist teadmisega, et tuleme tagasi, mõni vast juba sügisel kui viinamarju korjatakse.

Sõitsime Budapesti kus kohalikus hiiglama suures etnograafiamuuseumis toimusid samuti õpitoad ja esinemine ning hiljem orjenteerumine hostelisse. Ööbismiskohaks oli sedakorda korter kesklinnas, mida kutsuti hosteliks. Osad läksid jala, osad autoga. Meie neljane punt läks jala kohvreid taga lohistades. Ilm oli ilus, mõnus oli kõndida läbi südalinna. Vaatamata kõigele oli kõigil veidi kohanemisraskusi uus kohas sest just oli ikkagi ju uhkest barokk stiilis lossist tuldud kus iga mööblitükil oli oma lugu jutustada. Hostelis lagunes paar voodit ära (ja ei me ei teinud vanainimeste asja) ja köök koosnes esikus üksteise otsa pandud külmikust ja mikrouunist aga sel kõigil polnud tähtsust kuna ega sinna ju magama tuldud. Ometigi ajasid pesemata voodilinad urisema enamuse ja kuna puhast voodipesu meile ei antud siis otsustasime hosteli peremeest abistada ja panime kogu kamba voodipesu vanni likku hommikul-eks ta ise peseb edasi kui tuleb. Meid oli u 20 hinge. Samas voodikoht oli odav- 20 eurot -vahest selle raha eest puhast voodipesu tahta ongi palju. Panime pambud maha ja läksime linnaga tutvuma-õhtune ja päevane Budapest on täiesti erinevad. Linn on muidu ka uhke oma 2 miljoni elaniku ja vana arhidektuuri ning hiiglama suurte hoonetega aga õhtustes tuledesäras on eriti lummav. Jalutasime ja külastasime erinevaid söögi-ja joogikohti sel õhtul. Ungaris on hinnad mõistlikud, kannatab minna poodi ja ka välja sööma. Teenindus on kõikjal väga viisakas. Meie pisike kamp käis kohvikus ja siis mäelt vaadet imetlemas ning Imperatoris õhtustamas. Viimases oli elav muusika ja kohalikule pianistile sai kähku tehtud selgeks, kes on Valgre-meie laulsime ja tema mängis. Kirjutasime talle Raimond Valgre ka paperi peale, et ta saaks iseseisvalt studeerimist jätkata-juhul kui sügisel tuleme sööma. Õhtusöök oli rikkalik-magustoit oli praetaldriku suurune ja ma jäin selle hävitamisel hätta-piinlik kohe.

Oma reisi viimast päeva  alustasime mineraalirikaste kuumaveeallikatega termis erinevaid vanne ja saunu nautides ning seejärel tuli pikk linnaekskursioon kus lisaks vanalinnale käisime ka juutide linnaosas ja hipsterite rajoonis-kohtades kuhu omal käel poleks mõistnud minnagi-nägime ära linna mitu nägu. Mulle väga meeldis hipsterite linnak kus oli ka mõnus tänav kunstnike ja käsitöölistega-nagu laat, mis lahti kõikaeg. Tallinnas vanalinnas võiks ka midagi sellist olla. Palju oli ehteid, maale, vanavara ja taaskasutatud materjalidest loomingut. Rahvusmuuseumiga samal tänaval oli ka üks hipsterite söögikoht huvitava sisekujundusega kus sai manustatud üks piimasupp kanaga. Selles söögikohas oli einet kohe põnev oodata kuna sisekujundus oli nii kirju. Vetsu leidis ka hästi üles kuna uksel oli paljas barbi nukk ja ülepea oli võimalus einestada ka istudes vannis.  Hommikusöögi sisse oli siin juba asjatundlikult menüüsse kirjutatud joogiks ka paalinka-tehke omad jäteldused. Pealelõunal võtsime suuna lennujaamale. Kohvritega läbi linna uitamine ja ühistransporti mahtumine läks üllatavalt nobedalt ja kergelt. Kevadine Ungari oli väga mõnus ja külalislahke. Meite viimane reispäev oli ka minu sünnipäev-aitüma kõigile ke ssel päeval minuga olid. Hea on hommikul saada palju kallistusi ja ka laulust osa. Merlin kummardab ja tänab:)

Eh mul on kohe kahju, et ma reisil vahetult märkmeid ei teinud sest nii palju rebiti kildu ja ma nagu ei mäleta mitte halligi….

Südaöine Tallinn võttis meid vastu lumevaiba ja keerlevate lumehelvestega.

Suured tänud reisi organiseerijatele ja mõnusale reisiseltskonnale!

Advertisements
Categories: Uncategorized | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: