Kysig Strand-seppade kokkutulek!

11164564_988828894462797_4866861007708161116_oJuba teist aastat õnnestub mul minna antud üritusele. Seda korraldab Lars oma sõpradega. Üritus toimub rannaäärses söögikohas. Osalejaid on nii sada ja natu peale. Palju on seppasid. Toimuvad erinevad seppade õpitoad ja ka võistlused. Sel aastal toimus näituseks naela tegemise võistlus ja reeglid oli siis sellised, et igaüks sai laupäeval teha ühe naela-kui töökäigus pekki läks siis said disklahfi-Göts juhatas vägesid. Osales üle 10 sepa sh ka üks naissoost sepp. Vahva on vaadata kuidas 9 seppa korraga naela teha üritavad.
Mina aga startisin antud üritusele Ribest hommikul vara-pikkmajas magamine ei tulnud höste välja kuna oli külm. Järgmine kord kui keegi mulle magasmiskotti pakub siis ma ei plõksi vasta-tundub, et minu oma on oma aja elanud ära. Kysigisse jõudes enamus laagris veel magas aga Lars juba tatsas ringi ja aitas koos sõbraga mul telki püstitada-üksi saab ka aga abiväega saab paremini ja pole eriti palju vaja vaijadega hiljem mässata ega ülepingutada. Tasusin kohe ka osalustasu milleks oli 350.- kr. Antud summa on siis sööda eest kuna siin saab tummiselt einestada nii hommikuti kui õhtuti. Edasi ma suundusin Moesgardi, et vaadata üle möödunud sügisel avatud uus ja uhke museum mis oma väljanägemiselt meenutab natu Oslo ooperimaja st samuti selline lame katus- siin see küll muruga kaetud ja sellel siis saab jalutada. Muuseumis ma suutsin kohe pileti alustuseks kusagile nii kaotada ära, et kui kassast sissepääsuni jõudsin oli pilet lännu ja ma näitasin turvale tsekki-lasti läbi. Pileti hinnaks oli 140.-kr. Muuseum on hiiglama suur. Mulle pakkus huvi ennekõike viikingi aja väljapanek-oli kena aga oleks tahtnud rohkem näha just esemeid. Tore oli see, et kõikjal muuseumi eksponaatide juures olid nii taani- kui ka inglisekeelsed seletused. Lisaks viikingi värgile oli muuseumis ka muud. Kindlasti tasub minna-muuseum on interaktiivne so tegevust kõigile. Äge oli üks väljapaneku osa kus oli kujutatud muinasinimesi laevas st nad siis olid nagu buslekilluna kisutud kontekstist välja- kes aerutas, kes magas, kes vaatas muidu kaugusesse. Huvitav lahendus igatahes. Üldiselt ehete väljapanekust leidsin asju mida ma sooviks tulevikus teha järgi so talvel tuleb võtta ette usin vahade nikerdamine. Kuna muuseumis oli kohvik ja WiFi siis tegelesin fotodega ja mailindusega ja sõin hommikust. Kohvikust avanes vaade grüünele-maast laeni aknad.
Edasi ma suundusin Moesgardi suvise laagrikoha manu-sõita muuseumist u 3km läbi metsa.. Plats tundus nagu suvaline jupp aasa-ometi veidi rohkem kui pool aastat tagasi oli see tihedalt telkidega kaetud ja seal käis vilgas elu-nüüd hetkel elavad seal vaid võililled oma kolooniaga ja linnud karjuvad nende pääle. Rannas jalutasin jäätiseputkani ja võtsin kohvi ja belgia vahvli jäätisega ( selle aasta esimene jäätis!!!!)- üks mu lemmik magustoite-õnneks seda samal kujul Eestist veel ei saa. Rannas oli jalutajaid veel kuna ilm oli ilus ja päikene paistis. Korjasin ka valgeid kive-hea hindasid kirjutada peale. Taanis on muidu jube tuul-hinnasildid tahavad laualt lennata minema.
Jõudes laagrisse tagasi tegin uinaku siis jalutasin ka Kysigi rannas-rannariga nii 4 m lai ja kivine so toetavad, tummised matkasaapad olid abiks. Õhtul manustasin ära korraldajate pakutud õhtusöögi ja läksingi magama.
Laupäeval sadas ja oli paha ilm aga müük läks vaatamata sellele eduliselt-ostsid nii kohalikud kui külastajad. Kõigil külastajatel olid seljas tummised riided-ilmale vastavad. Õhtul oli tummine pidusöök.
Pühapäeval paistis päike terve päeva aga tuul oli väga vali. Tänu viimasele lendas ka naabrite telk ära- poolakatel oli ümmargune u 10m läbimõõduga telk, mis võttis tuule alla. Keegi viga ei saanud. Minu telk mis oli u 1m kaugusel jäi ka terveks. Antud õnnetus juhtus kuna telk polnud kinnitatud vaiadega maa külge ja asi see tuulel siis kerge konstrukstioon üles tõsta on. Oma telgi panin ka kinni eest kuna möödunud aastal tugeva tuulega murdus mu telgil ülemine tala-pinge läks suureks kuidagi-kui telk kinni siis on ohutum. Kauplesin edasi telgi ees. Siin üritusel tegin ka tummiselt vahetuskaupa- kõigepealt vahetasin omale 3 eri suuruses korvi ehete ja lõnga vastu naabritega ja siis hiljem klaaspärleid kohaliku taani pärlimeistriga. Tegelikult ma küll läksin ta telgi manu uudistama kuidas ta neid pärleid teeb st just töö käis ja siis seal oli karp kus see oli u 30 pärlit ja ma siis noppisin 3 tk välja. Tal polnud pärleid müügiks ega midagi. Mu küsimise peale, ütles, et võtku ma need niisama aga ma siis ikka viisin talle paar ehet vastu. Möödunud aasta sain ma samalt vuntsilt Moesgardis juulis toimunud turul 1 pärli. Need kolm samas stiilis- meresinised. Ühe sepaga tegin ka vahetuskaupa ja nüüd on mul oinast telgivalvur-näeb väga nunnu välja. Mulle selline vahetamine kangesti meeldib. Siin turul õnnestus mul natu asju vahetada tegelikult ka lõnga eest ( korv) ja lõnga ning ülepea villast õnnestus ka müüa. Tekstiiliga kauplemine on palju keerulisem kui ehetega st tekstiil on kallim ja spetsiifilisem.
Mulle antud üritus kangesti meeldib-selline väikene ja armas. Ostlema tulid ka kohalikud kes möödunud aasta minult ehteid ostsid-tundsid ära. Kersti järgi küsitakse ikka ka- mäletatakse.
Kohapeal möödunud aastal oli veesuplustünn st see köetav- sel aastal oli saun. Viimases jäi käimata kuna pärast külma telki minek poleks olnud hea mõte. Aga sellist veetünni mil küte all tahaks kunagi ka omale-mitte, et mul seda kuhugile panna oleks. Olen selles olnud veebruaris Viikingi külas talvelaagri ajal-väga mõnus oli langevate lumehelveste keskel soojas veetunnis istuda ja tähti vahtida ja siis jälle sauna tagasi lipata.
Pühapäeva hommikul ma sain rannas juua kohvi st oli piisavalt soe ja siis veel ka vähe tuult-nii mõnus oli-mina, kohvi, päike 1 jobu kajakas ja meri. Mõnikord on umbele hea kui saab niisama olla ja märgata seda toredust mis ümber on. Taani on ilus maa.
Mul on tõeliselt hea meel 3 vahetatud korvi üle- saan nüüd jälle oma väljapanekut paremaks muuta- enne oligi häda, et lõngu polnud kuhugile korralikult panna. Õhtul jälle hea tekstiil õues telki tuua korvi sisse panna. Eestis saab vast seenele sügisel minna või midagi. Ma isegi ei mäleta kuna ma viimati seenel käisin-äkki lapsena? Ma enamasti ostan turult või siis Piusast mõnelt kohalikult elemendilt kes õlleraha tahab. Kohalikku tööjõudu ikka tuleb toetada. Nüüd aga mul on 3 uhket korvi millest 2 on ilmatuma suured-sügisel tuleb seega ikka seenile minna.
Pühapäeva õhtul ma pakkisin ennast Kysigis kokku ja sõitsin taaskord Ribesse. Käisin poes ja ostsin ka pumba madratsile ( enam ei pea kopsusid lõhki puhuma-pump maksis sama palju kui mu 1 ripats müügiletil ) ja pikemaid haaknõelu-saab prosside taha panna. Ribesse jõudsin õhtul-enamus viikingeid oli läinud- järel vaid alla 10 ja neistki osad homme lahkuvad. Minu suur rõõm aga on selle üle, et Gunna ja John on ka siin- hollandlased keda kohtasin 2013 aasta suvel Norras Gudvangenis-nad jäävad siia sama pikaks ajaks kui ka ma ise. Nüüd ei ole ma enam siin vähemalt üksinda. Vahest tilgub keegi veel manu. Ise tahaks sel ajal mil siin olen teha tekstiilitöid, lõpetada poolikuid ehteid ja õppida tegema klaaspärleid-mul on plaan paigutada oma telk klaaspärlite tegija kõrvale-sel on mitu põhjust millest üks on see, et klaasspärlid ja mul ju ripatsid st saab kohe suunata ja koostööd teha. Teisalt on siis mul 1 telgi külg tuule eest kaitstud . Ning kolmas põhjus on see, et inimesed lähevad siit telgist mööda ja kohvikusse. Ma tegelikult ei tea palju külastajaid tuleb- vast kooligrupid ja nädalavahetusel ka perekonnad. Masse vast ei tule. Loodan, et ilmgi hakkab nüüd näitama paremat nägu. Muidu siin kõik õitseb- rapsipõllud kollendavad, tulbid ja nartsissid ja võililled ja siis mingi muu malts mida ma ei tunne õitseb ka. Kevad möllab siin täiega. Laatade osas olen ma omale seadnud utoopilise eesmärgi-eks näis ka see ka täitub. Kui samas vaimus läheb siis on veidi lootust. Laadaplaani tegin igatahes ümber.
Aegajalt ma veidi köhin ja olen nohune-põhjuseks vist see, et jalad on enamus ajast märjad. Küll läheb üle. Muret teeb pigem see, et mu prillid lagunesid ära ja ma pole ikka veel uusi sebida jõudnud- enne Rootsi sõitu tuleb kindlasti uued prillid sebida-õnneks miinus ühte saab ka tavapoest. Muidu vast häda polegi aga liiklusmärke näen ma lugeda liiga hilja. Teine mure allikas on parem käsi mis annab tunda randmest-kuu aja eest oli ka sama jama. Loodan, et läheb üle-mis viga ei teagi-telgi vaiasid on paha taguda maasse st 1200g haamriga on valus tööd teha. Mul ei ole siin eriti mingeid rohtusid ka kaasas vaid plaatrid, autoapteek ja täiendavalt peavalutablette-roosad tiigriga ja puha. Seega tuleb end kokku lappida ja edasi julgelt toimetada

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Ribes 3-7.05.2015

IMG_4552Ribes olen ma käinud kohe õige mitu korda-kui mälu ei peta siis varasemalt 2 korral veel. Seekord oli tiba eriline kuna kui harilikult algab laager siin esmaspäeval siis sel korral algas laupäeval, mis omakorda tähendas, et pühapäeva õhtul paljud lahkusid kuna põhimüük oli just siis. Mina aga olin sel ajal Ales Rootsis.
Esmaspäeval saabudes panin telgi püsti-tänu tuulele leedukatest habemike abiga ja magasin ning siis käisin poes ja sättisin telgis asju. Igast sättimist on palju kuna ruumi on vähe ja nö. igast panipaiku napib so kõikaeg tuleb asju tõsta ümber ja mässata. Tahaks tekstiilist ja lõngest käppelt saada lahti siis oleks vast edaspidi natu kergem kui järgi jääks vaid ehted ja tekstiil mida jooksavalt valmistan. Seni on valminud üks müts ja hetkel poolelei ühed sokid. Ilm on siin taanilik st vahelduv-iga päev mingi aeg on vihma ja tuult ka enamvähem kõikaeg. Ku elad õues siis on ilm paratamatult teema 24/7. Mul on hea meel purjetajat saadud ilmalingi üle- mugav etteruttavalt vaadata, mis on ees ootamas. Seni on antud link näidanud täpselt. Sellest natu kahju kuna ta näitab sitta ilma enamuse ajast.
Ühel ööl oli väga raju vihm ja tuul-olin telgi pärast kohe päris mures. Telgis on mul voodi ja ma magan paksu kahekordse vilditeki all so nina välja pistes teki alt võis tunda öösel uduvihma telgsi. Enamasti telk midagi läbi ei lase aga siis kui sadu väga rajuks läheb siis tuleb ikka läbi. Alguses ei tulnud aga kuna päike on teinud presendiga oma töö (nu alguses oli nt telk roheline aga nüüd valge) siis enam ta nii veekindel pole kui oli alguses- samas ei ole veel ka põhjust paanikaks ega uue telgi sebimiseks.
Müük läks 3 päeval mil kauplesin väga eduliselt- see üllatas ka ennast st paremini kui varasematel aastatel laada nö põhiturul ja 7 päeval kokku. Olen väga rahul. Nende laatadega juba kord on nii, et tegelikult mitte kunagi ei tea kuidas läheb ja mis ees ootab. Pisikesed koolitüdrukud tegid sõrmusekarbis tummiselt tühjendamist-selline iga kus tahetakse üksteisega sarnaneda-st kui üks ostab ussiga sõrmuse siis peab ju teine ka. Lastel on siin veel ilus komme osta asju ka vanematele st seda ma olen täheldanud ka varasemalt. Väiksesed poised ostsid sõrmuseid emadele. Ripatsitega läks ka höste kuna need olid soodsad. Sõlgi ostsid taasklehastajad ise kuna tuul tahtis ju riideid seljast kiskuda. Tekstiili müük aga oli vaikne-ei saanud teist korralikult väljagi panna kuna tahtis kõikaeg lennata ära. Selle väljapaneku osaga tuleb veel tegeleda-tegelt mul on hea süsteem aga Taani tuul lennutab ju kõik minema. Siit laadalt ma midagi ei shopanud-pole nagu tegelikult vajagi-auto niigi maast laeni kraami täis. Kuna ilmad olid sitad ja enamus viikingeid jooksis ära ega olnud kohal tervet nädalat nagu kuulutusel seisis turu toimumise ajaks siis Bjarne sebis meile ühel päeval lõunasööda ja lisaks saime osa sadama avamise pidustustest-loe: free food!!!. Tasuta söök on viikingite seas väga oodatud vaatamata sellele, et enamus kokkab ka ise lõkkel igapäevaselt. Mina olen tiba laisk ja teen asju priimusel. Esialgu jätkuvalt purdust kaugemale pole saanud. Ülesjäänud päeva nosin igast rohelisi asju nii salatina kui puuvilju ja joon palju teed. Eestlasi oli sel aastal laadal kokku 3 aga nagu meile kohane ega suurt suhtlemist ei toimunud-kõik hoidsid kuidagi omaette. Tere ikka öeldi ja põgusalt vesteldi.
Igast asju on ikka jäänud maha sel korral-nu esiteks SOE PESU. Viimase üle ma olen kohe õnnetu kuna mul on matkapoe soe pesu kodus ja selline kvaliteetne rõivatükkide komplekt on tegelikult väga kallis so huupi uut osta ei taha. Ostsin seega Ribest lihtsalt soojemad retuusid mida rõivaste all kanda. Kolmjalg ja madratsi pump jäid ka koju. So enne iga laagrit saan ma tummiselt madratsit puhuda täis. Ribesse ma lähen peagi veel nimelt 11.05 ja siis jään sinna nädalaks kuni pooleteiseks so siis käin ja shoppan ka uue madratsipumba Jyskist-pole kallis jubin. Üldiselt ma väga midagi shopata ei taha. Raha läheb küttele, söödale, muuseumide piletitele ja kui siis mõnele raamatule. Siit Ribest ma tegelikult leedukatelt ostsingi kaks raamatut-nüüd meenub. Polnu kallid aga heade piltidega. Sügisel saab usinalt teha uusi vahasid. Ribes sel korral ma vanalinna jalutama ei jõudnudki aga teen seda uuel nädalal mil sinna lähen. Ribe viikingikeskust on veidi muudetud st ennekõike maastikku on kujundatud ümber-nüüd on kuidagi parem ja avaram. Lammastel on talled-musta värvi-hiiglama armsad. Lehmad ja hobesed on ka alles. Uuel nädalala tagasi minnes ma loodan seal õppida tegema klaasist pärleid või siis vähemalt tahaks proovida kuna see pärlitelk on seal püsivalt avatud. Aa, tuleb veel meelde, et pistrikku ja öökulli ma nägin ka-need ka keskuse jagu-nendega vist tehakse meelelahutust turistidele. Viimase öö magasin pikkmajas-lätlaste mõte oli- oma magamiskotis ja nahkadel-oli jahe kuigi enne sai lõket tehtud. Mu magamiskott vist hakkab vanaks jääma-ei toimi enam nii höste kui varasemelt. Samas sulekotid pidid höste ka niiskust säilitama ja see võib ka põhjus olla mille sooja ei anna. Kotil vanust ka oma 10 aastat nüüseks juba.
Ribe on Taani vanim ja kauneim linn- soovitan külastada.

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Ale muinasturg Rootsis 2-3.05.2015

IMG_4449

IMG_4547

IMG_4539

IMG_4523
Nii nagu alati läks ka sel korral väga kiireks. Olin ikka öö enne sõitu tööl. Hakkab juba traditsiooniks kujunema.Autosse said asjad loobitud kaootiliselt kuna aega oli seda kõike teha vaid üks tund. Kui nüüd kellegil tekib küsimus mis ma enne tegin siis enne oli “kevad”. Ma justkui arvasin, et kõik on ok ega vaevunud ka kontrollima ja nii selguski, et palju mida vaja on veel tegemata.
Pätu ilmus ka välja-panin ta toidukausid, krõbud ja pikutusnärtsu koridori. Naaber oli kole üllatunud kuuldes, et Pätul polegi aset-nu ta magab kus juhtub st kus lastakse rahus olla. Taavi ikka muretseb. Pätul on jooksuseg ja nägu ees sääne, et talle ei lähe hetkel midagi korda. Minul on lihtsalt kiire. Tee pealinna kulges kenasti, ikka mõnus kui vahepeal lastakse 110ga kimada-see annab kohalejõudmise ajas kohe tummiselt tunda. Tahtsin jõuda linna enne tüüpilist kella 17.00 ummikut-õnnestus. Viimane kord bussiga tulles jäi viimane pool tundi hiljaks tänu ummikule. Mulle selline hilinemine oleks tähendanud halvemal juhul laevast mahajäämist. Ülle tõi veel sadamasse oma näputööd-autot oli tal parkimisplatsilt lihtne leida st pole just palju neid, mis maast laeni asju tuugalt täis on nii, et ainumas vaba koht on juhi iste. Tahavaate peegli võis hääga unustada ära.
Laeva sai ka ilusasti-polnud ootamist ega järjekorda. Laevas sai veel kokku Leida ja Aarnega-tuttavaid nägusid oli teisigi. Ühiskajutis oli kolm tüüpilist eesti naist veel lisaks minule so jutustamine piirdus “terega”-seega sain rahus minna magama. Enne veel saatsin koridorist sms-I, et olen teel. Veidi enne seitset ma juba magasin tööinimese õiglast und. Öösel ajas põis üles-igavene tüütus sealt kõrgemast koist unise pääga alla saada ja tagasi. Põis nõudis oma so tuli minna. Hommikul olin kohvi järjekorras Kivirähu taga, kirjaniku herr tellis kohvi, mahla ja mingi võiku. Ilm oli sompus ja sooja oli 8 kraadi.
Tee Alesse kulges viperusteta-sõita oli veidi alla 500 km-arvestades siinseid teid ja liikluskultuuri ei ole see midagi hullu. Vahepeal sai ka 120ga sõita aga ma olin ikka kõigil jalus- midagi pole muutunud ja kiirusepiirangud on siin nagu naljapärast vist st eriti ei jälgita. Kohalejõudes sain meeldiva vastuvõtu osaliseks-kõik sujus. Nii mõnigi tuttav oli kohal ja tuli ka “tere” ütlema. Minu telk sai pisukesele kallakule aga polnud ullu magada. Voodiga mässama ei hakanud kahe öö pärast- magasin madratsil. Nu tegelt ei viitsinud voodi juppe tassida kuna see oleks tähendanud mitu korda laudadega jooksmist künklikul ja konarlikul maal. Nagu Kalevipoeg noh. Kuna ma päris telgi manu ei saanud sõita vaid asju tuli u 30m tagant tassida siis tegin valiku, et mida ikka on vaja ja mida mitte. Esimest korda elus sain telgi üksi ISE püsti-ilma tuuleta polegi see nii raske-hommikune katte tõstmine läks ka höste-selline rahulik pusimine.Enna ma ikka kartsin, et kas saan hakkama.
Laagriplats on suure tee kõrval ülaste keskel metsa all jõe ääres. Laagriplatsi ja jõe vahel on raudtee ja aed. Siin on ka mõned muinashooned näituseks uhke pikkmaja ja mingid abihooned.. Telgid olid ülaste keskel ja osalejaid oli 8 maalt ning kõlastajaid üle 3000 väidetavalt. Ilm oli ilus ja kauplemine läks hästi. Tulid ostlema ka need kes varasemalt minult juba midagi on ostnud. Asjade leidmine endal aga oli paras peavalu ja kärmelt auto täitmine maksis täiega kätte-kõike ei leidnudki üles mida soovisin. Kohe hakkasid meenuma ka mahajäänud asjad. Öösel oli jahe kuna pikk pesu oli jäänud koju. Nii mõnigi teine asi oli veel maha jäänud. Laupäevane kauplemine oli igati edukas-jäin väga rahule. Laevapiletid ja kütuse ja natu veelgi sai tagasi. Laupäeval vahepeal ka sadas aga oli rohkem seeneka moodi kui asjlik sadu. Õhtul oli ka pidusöök-midagi guljašši laadset ja juurikatega –maitses hästi. Laste eine oli ka- vorstid-ma sain ka sellest osa kuna jäi üle. Tasuta söögist ei ütle kunagi ära. Kes teab kuna jälle saab. Ise olen kokanud priimusel seni ja vist ka jätkan nii. Esialgu olen teinud putru-toitev ja kiire, odav. Mul on tegelt kaasas ka suur kotitäis Ida-Virumaa juurvilju ja palju vorsti Kõnnumaalt nii, et nälga ma sel kuul küll jääda ei tohiks. Kütus on nii kaliis ja seda kulub palju so muult üritan hoida kokku. Auto võtab kütust sel tripil hetkel 7,4-7,5 keskmiselt so eelmine võttis nii 9+ keskmiseks. Kütus on kallim kui Eestis. Eriti nutuseks läheb veel Norras.
Kaubeldakse kõigega siin laadal sh ka asjadega millega ei peaks antud üritusel kauplema st pole autentsed vai nii aga üldiselt on valik sümpaatne. Pühapäeva hommikul anti ka kohvi ja mahla ja võikusid –jälle endal jäi möllamine “köögis” ära. Antud üritus toimub juba 9 või 10 korda –koraldaja ise ka ei teadnud.
Telgi põrandal asjatavad vihmaussid- Tagasihoidlik Kangelane soovitas panna need päevaks jahusse ja siis praadida. Kaitseväge tasub uskuda. Need ju aegajalt kupatatakse metda ellu jääma ei millegagi. Kuna aga mul jahu pole ja ebaselge oli ka, et kas ussid tuleb enne tappa vai nad söövad end ise jahust surnuks -siis jäi sel korral see eksperiment tegemata- tulevikus aga hea teada, et kõik mis liigub kärab söödaks küll. Varasemalt olen ma telki jaganud ka puukide ja kõrvaharkidega so asi need vihmaussid siis ära ei ole.
Pühapäeva hommikul kutsus Torbörn mu enda manu hommikukohvi jooma ja siis seal jutatades ma ostsin talt ka tooli ära mil istusin- sääne kokkukäiv ja seljatoega ja kõvast puust so saan sel istudes ka tööd teha nu nt ornamenti ehetele.. Tool oli päris kallis 1500kr. Muud shopanud peale kütuse ma pole. Puutöömeister on juurtelt tegelt soomlane aga elab Rootsis. Temaga ma kõneleb eesti-soome-inglise segakeeles. Mõnikord ei tule õiges sõnad sinivereliste keeles kohe meelde. See mees sai sel aastal Ales ka kauneima telgikoha ja väljapaneku auhinna-võitis lihtsus ja autentsus.
Laadal jäi silma ka see, et müügi hülgenahku ( muid ka st ongi kohe nahkadega kauplejad)-tükk oli 800 kr so natu alla 100 euro. Ei ihnanud osta kuigi sellest saaks ägeda seljakoti vai saapad. Vahetuskaupa tein ka vahetasin Torbörniha ühe ehte pisukese hülgenahast koti vastu milles hea autovõtmeid hoida. Ning siis sebisin omale ka lõunasöögi ühe ripatsi eest-lõuna oli aga rikkalik-ahjupirukas mingi maltsaga ja siis salat ja siis pannukas-kõike oli höste palju. Esialgu taheti tasuta anada aga ma pakkusin ikka ripatsi vastu.
Pühapäevase pidusöögi järel keegi ka ropsis mu telgi kõrvale aga ommikul sõid koerad selle jandi ära so polnud ullu. Looduseringkäik.
Varasemalt ma antud laagris käinud pole so oli mullegi igati uus ja huvitav. Kindlasti tasub tulevikus sinna minna veel- loodan, et siis ei toimu laager paraleelselt Ribe laagriga. Sel aastal ongi mul plaan külastad mitmeid uusi kohti kus varasemalt ma käinud pole-so saab endal ka huvitav olema. Pisuke inimeseigatsus on ka, koduigatsust pole kna see tähendaks tööd ja kohustusi ega poleks ülepea nii fun. Siis kui keegi teine on ära siis on kuidagi lihtne st tead, et ise miskit teha ju ei saa. Kui aga ise oled ära siis saab ju alati tegelikult vahetada piletid varasemate vastu….vaatab seda asja juunis-liiga palju ehteid on veel alles ja soovitud eesmärk on täitmata.
Turupäevadel olin tubli ka ja tegin valmis mütsi. Järgmieks peaks tegema sokke näiteks sini-valge triibulisi
Teekond Stockholmist-Alesse: https://www.google.ee/maps/dir/Stockholm,+Rootsi/Ale+Vikingagård,+Olof+Persgården+Häljered,+Alafors,+Rootsi/@58.6364589,12.6733551,7z/data=!3m1!4b1!4m14!4m13!1m5!1m1!1s0x465f763119640bcb:0xa80d27d3679d7766!2m2!1d18.0685808!2d59.3293235!1m5!1m1!1s0x46455d034d253cc3:0x821c523835c5feb6!2m2!1d12.096237!2d57.944108!3e0

Categories: Uncategorized | Leave a comment

München märts 2015

10172758_960373140641706_366472547111044270_nPea igal aastal teeb Seto Käsitüü Kogo ühe välisreisi tutvumaks mõne teise maa käsitööliste ja kunstnike ning nende loominguga. Sel kevadel korraldas Kogo liige Külli reisi Saksamaale Münchenisse suurele käsitöömessile. Kuna reis jäi märtsi siis mõtlesin, et sellest saaks teha jälle nö. sünnipäevareisi nagu mul ikka tavaks on olnud mitmel aastal. Iseenesest Saksamaa poole mingit tõmmet pole kunagi olnud aga kuna seltskond oli tore ja hind jõukohane siis tundus mõte igati hää. Reisiseltskond koosnes 7 meistrist kes kaasa sõitsid.
Meie reis algas pealinnast kust sõitsime lennukiga Frankfurti ja sealt edasi järgmise lennukiga Münchenisse- tagasi sama teedpidi aga vastupidi. Lennujaama ma matkasin kuna ilm oli ius ja aega oli. Lendu oli ootamas ka meite presidendiprovva. Keegi tere ütlema ei läinud, polevat kohane või nii. Ma muidugi mõtlesin, et wtf natu imelik on kui paari nädala eest on koos pidu pandud ja siis nagu äkki võõras. Võtsime oma kambaga koha sisse Postimehe värava juures sest siin olid mõnusad lebotamise kott-toolid. Kuna lennud läksid õhtul siis jõudsime ka kohale suhtkoht hilja. Lennukis nosisime võikusid, küpsiseid ja mina manustasin ka tomatimahla. Lennud läksid ruttu-magama ei jäänudki. Frankfurdis ootas meitega lendu ka Hardi Volmer kes oli teel Münchenis toimuvatele Eesti Filmi päevadele-kutsus meidki aga jäi käimata. Lennujaamast edasi sõitsime metrooga. Münchenis on väga kiire, mugav ja loogiliselt ülesehitatud ühistranspordi võrgustik- kusagil kaua ootama sõiduki järele ei pea. Meie hotell asus kesklinna ja metroojaama vahetus läheduses ning kandis uhket nime Goethe. Tundus, et hotelli pidasid türklased ja ruume kasisid noored rumeenia naisterahvad. Meid paigutati kolme tuppa. Olime oma toas kolmekesi-tuba oli kitsas aga kõik hädapärane oli olemas. Voodid olid naljakalt kõrged, osad ütlesid, et nigu sarkofaagis magaks. Esimese asjana me kohe kukkusime lõhkuma ja lammutasime ära vannitoa ukselingi-õigupoolest see lagunes ISE. Nii, et edaspidi meil oligi selline pool irvakil uks-hotelli omad ei viitsinud parandada ka ja ega me kurtmas ka käinud tegelikult. Koristajatele vast jäi silma kuna nad ju kasisid iga päev. Tegid mu sassis voodi üles ja panid pidžaama ka kokku mis padja all puntras oli.
Meite toas üks vapper jäi kohe esimesel õhtul ka tõbiseks ja ropsiralli vältas pea hommikuni. Alguses õnnetu patsient kahtlustas lennuki veini aga hiljem arvasime, et vast oli mingi viirus. Teisel päeval läksime me kuljatama ja jätsime tõbise trürklasest vuntsi hooleks. Vana oli tubli ja raviski me kaasvõitleja terveks.
Järgmisel hommikul peale rikalikku hommikueinet hotellis asusime kohe linna avastama. Nii nagu turistile kohane otsisime esimese asjana laupäeva hommikul üles muuseumid. Kuna olime eriti agarad siis jõudsime esimeste kultuuriasutuste juurde veidi enne avamist isegi. Tutvusime põgusalt 3 erineva kunstimuuseumiga. Põhirõhk nende puhul oli fuajee ja nännilett. Panustasime sellele, et näeme tõelist kunsti koos meistritega tegelikult messil, etteruttavalt olgu öeldud, et nii ka läks. Ja üldse miks kulutada muuseumi piletiraha muuseumi piletile kui selle võiks kulutada õllele ja kingitustele a’la näts ja värviline traat mõeldes kodustele. Modernse kunsti muuseumis vast tegelikult oleks isegi võinud uudistada aga ma sain oma uudishimu rahuldatud ka raamatuleti ääres st terve letitäis ehistööalast kirjandust. Eestis ju pole meil midagi kahjuks. Edasi liikusime vanalinna võttes suuna uuele raekojale (mil olla 79 m kõrgune torn) ja põhiplatsile selle ees. Raekoja tornis asub maailmakuulus kellamäng ehk carillon. Carillonil olevad kujukesed etendavad lugusid Müncheni ajaloost kolm korda päevas. Oligi meil seda näitemängu au näha-oli uhke küll aga Petseri kirikute kellademängu vastu ei saa ikka miskit. Lisaks külastasime ka mitut kirikut ning käisime ära ka ühes kirikutornis kust avanes suurepärane vaada linna vanemale osale-vaadates tundus nagu oleks sattunud Tallinna vanalinna st siingi punased kividest katused ja majadki veidi sarnased oma pastelsetes toonides. Esimesel päeval külastasime ka poode ning loomulikult ka kõrtsi, et proovida ära üks õige saksa õlu. Jagasin oma õlu vennalikult kaasakannatajatega kuna nu seda oli liiga palju-õlu nagu 200 ml kaupa ju osta ei saa. Tänaval sai proovitud ka kurikuulsaid vorste-oli hea küll. Otsides kohvikut mis kõigile sobiks tuli paratamatult nälg vahepeal peale. Minul pole õues ja ülepea tänaval söömise vastu midagi aga vanemad inimesed eelistasid seda protseduuri viia läbi kusagi siseruumides noa ja kahvliga. Nii me siis kohati tunde otsisimegi. Paljudes kohtades polnud ka ülepea vabu laudu kuhu me kõik mahtunud oleks. See oli ka üks tähtis argument. Lõpuks me vist maandusime mingis pagariäris.
Külastasime palju erinevaid hilbupoode, nii neid mis meil kui ka brände mida siia veel jõudnud pole. Hinnavahe Eestiga oli väga suur ja sel korral Saksamaa kasuks. Mõnes poes olid ka allahindlused aga sellele vaatamata jäi mulje, et rõivad on siin maal oluliselt soodsamad. Rõivapoodide valikuski oli rohkem julgeid toone ja lahendusi. Eestis on rohkem mu arust müügil konservatiivsemad lahendused st kauplejad nagu lähevad kindla peale välja. Eriti tuleb see ilmsiks kui vaadata kaubanduskeskuses noori-kui nad on seljaga su poole siis on kõik kuidagi kole ühesugused. Eh räägib inimene ks keskas õppis kunstiklassis ja sai kolmel aastal ka moe alast haridust ning ohlejdamatult palju moe joonistamist. Ise ma kunagi mingit joont jälginud sellele vaatamata pole-vahest kunagi tulevikus. Mulle meeldivad mugavad, lihtsad ja praktilised rõivad. Igapäeva elu tegelikult paneb ka paika selle mida kanda. Ku kontorirott oleks siis vast kannaks muid asju. Tennised tuleks siis vast kingade vastu vahetada ja teksad seeliku. Ma olen vast see kes oma rõivastega tänaval silma ei torka. Aga teemasse siis esimene päev oli seega selline linnaga tutvumise päev. Mainimist väärib veel ka see, et otsisime suhtkoht kaua kohvikut. Kõigil koogisõpradel terendas ees selline Verneri laadne asutus aga sellise leidsime alles kolmandal päeval. Kook ei jäänud söömata aga ka esimesel mitte. Maal on kohvikutega ju keeruline so kui linna saab siis tuleb kohvikusse minna.
Teisel päeval oli me tõbine reisisell hotelli personali poolt terveks ravitud ja nüüd saime kõik koos minna suurele käsitöömessile. Veetsime messil 3 tundi. Mess oli väga suur aga puhast käsitööd arvestades messi üldisi mastaape oli vähe ja meie Mardilaadale jäi pakutu siiski alla just käsitöö ja eheduse poolest. Palju oli ehteid, mööblit, tekstiili, lisaks leidus ka keraamikat ja tööriistu. Asjale lisas vunki see, et mitmed meistrid tegid messil ka tööd ja sai näha kuidas mis sünnib. Käsitöölistele on kevad selline hooaja ettevalmistamise kiire aeg so ei saa messil tühja istuda midagi. Päris palju oli ka seda mille ise paigutaks mitte niiväga käsitöö kuivõrd ennekõike kunsti alla ja täpsemini tarbekunsti alla. Kohal oli meistreid üle ilma: Saksamaalt, Lätist. Nepaalist, Lõuna-Aafrikast jm. Igaüks me hulgast vaatas vastavalt oma soovidele ja õppis ning suhtkles meistritega. Kuna siinpool kirjutaja igapäevaleib tuleb ehistööst siis mina vaatasin ehete väljapanekut, tehnilisi lahendusi ja suhtlesin muidu meistritega. Rõõmu tegi kohtumine ühe Läti ehtekunstnikuga, kes omal ajal õppis seda ametit ERK-is ja tundis ka mu sõpru kuna oli nendega koos koolipinki nühkinud. Peale messi me suundusime uudistama lossi: Schloss Nymphenburg asub Neuhauseni ja Nymphenburgi linnaosades. Barokk-stiilis ehitatud loss oli Bavaaria valitsejate suveresidents. Antud ehistis oli hiiglama suur ja uhke. Selle juurde kuulus ka mõnus park kus kanalis ujusid pardid ja luiged ning hiiglama suured karpkalad. Kaladele sai loomulikult loobitud ka leiba aga pardid sõid selle ära kes kalade peade kohal ujusid. Samas kalad olid nii suured, et oleks võinud lõdvalt ka partidega einestada. Pargi osas kohalikud jalutasid ja sportisid. Teised läksid lossi seest uudistama aga mina jäin pargiga tutvuma-jalutasin, istusin ja kirjutasin reispäevikut. Oli väga mõnus. Sedalaadi uhkeid hooneid olen ma paari näinud ja ma umbes kujutsin ette mis seal sees on so tundus, et ma ei kaota midagi kui uhket mööblit uudistama ei lähe.
Siit edasi suundusime tagasi hotelli , et viia ära päeva jooksul kogunenud ostud ning seejärel minna õhtuse hämara linnaga tutvuma. Meie hotelli ümbrus oli sääne, et seal nagu üksi pimedas hulkuda kuidagi ei tahtnud. Kuna oli pühapäeva õhtu siis linnas suuri rahvamasse polnud. Küll aga olid muusikud nii üksikult kui kohe terve bändiga. Päeval nähtud miimid olid ka magama läinud ära- ega see kujuna puki otsas seismine nii kerge töö polegi ju. Sedalaadi inimkujusid olin ma varem näinud vaid telekast ja fotodelt so mulle jälle midagi uut ja põnevat mida uudistada. Tutvusime õhtu jooksul erinevate söögi-ja joogikohtadega. Õhtusöögi laua teenindajaks juhtus lätlanna kes elab siin linnas juba palju aastaid so saime kohe koduses venekeeles kõnelda. Saksakeele valdajaid me grupis oli sel korral vähe. Tegime õhtusöögil ka kokkuvõtteid mida keegi reisilt õppis ja oluliseks pidas. Uni oli hea. Sel õhtul ei pandud ka äratuskella. Eelmisel õhtal ma üritasin küll kella vasta protsestida aga kuna ma vist üksi leidsin, et kella pole vaja siis ikka pandi. Nu ma mõtlesin, et ega see linn ju eest jookse. So kõik hommikud algasid meil reisil vara nii 8 paiku vai enne pidem isegi. Müncheniga on meil ka 1h-ne ajavahe. Muidu aga olid mul toas toredad ja sõbralikud inimesed so oli mõnus.
Reisi viimasel päeval tegime jällegi väljasõidu. Sel korral läksime uudistama 1972 aastal ehitatud olümpiaküla ja kõrget vaatetorni mille platvirmilt paistsid isegi mäed kätte ära. Kun seda soovitati mul kindlasti uudistama minna siis saigi võetud ette. Sel korral ma olin ülepea laisk ega teinud väga mingit eeltööd, et kuhu minna ja mida uudistada- enamasti ma ikka teen. Takkajärgi vist ainumas koht kuhu oleks veel tahtnud minna oli kohalik loomaaed-pidavat uhke olema. Tornis oli tuuline so kaua me seal ei olnud vaid liikusime edasi kohe kõrval asuvasse akvaariumi kus sai siis tutvuda erinevate mereelukatega. Ujusid me ümber erinevad haid, merihobud, kaheksajalad, raid ja veel terve rida kirevaid kalu kelle kõiki nimetusi kahjuks enam ei mäletagi. Pilt oli väga lummav ja mustrite osas inspireeriv. Edasi liikusime linna, et teha veel mõned ostud ja uidata tänavatel kuhu eelnevatel päevadel ei jõudnud. Õhtul läksime aga lennukile, et asuda koduteele. Enne seda toimus veel väga inetu insident mis viis kõigil reisisellidel tuju alla. Mis teha, kõik ei ole loodud juhiks-mõni oinas lihtsalt ei saa sellest aru ja trügib ikka laskma ja käskima. Provva nüüd vist peabki mõnda aega elama tiitliga “kelle armust?”. Reisiselle tuleb hoolega valida! Tagasiteel istus meite lennukis ka president Rüütel-ütlesin vanale tere kuna ta kunagi andis mulle rahvaluulepreemia mille eest ma sain oma esimese läpaka. Panustasin veinile, et kogu “Kelle armust”insident unustada aga näedsa ikka püsib veel meeles. Kohati ma mõtlen, et kõik see projektide värk on jube tore aga sel on ka oma mustem joon mida ei märgata vai millest vaadatakse mööda. Mugavaks oleme läinud. Koostöö teemal raha ei haise ei vii kaugele ja kaua:) Antud reis oli igati edukas ja andis vast kõigile uut vunki ja häid ideesid mida kuidas teha. Loodetavasti sõlmiti ka kokkuleppeid millest tulevikus võiks sündida eduline koostöö. Kõigil päevadel oli ilm tõeliselt kevadine ja soosis me jalutuskäike igati.
22582_960373360641684_6814651730498015527_n

10172758_960373140641706_366472547111044270_n

10306547_959486000730420_7373441788008449083_n

10848009_959486750730345_8317988989921629433_n

10993474_959574827388204_5478612866072217976_o

11051956_960373400641680_1397887404545371375_n

11054354_959486387397048_2127480140735421839_n

11061768_959485440730476_8695938474009116647_n

11066540_959960340682986_1483317743571774692_o

11071085_960372920641728_6415868165927182217_n

11071090_960373213975032_2103464873698071445_n

11071151_960269450652075_6922907480514662155_n

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Udmurdimaa 10-20.10.2014

10155638_877651915580496_2416362463269108611_nMöödunud aastal oli plaan Udmurdimaale minna kõikaeg päevakorral aga alati tuli midagi ette-põhiline oli vist, et ei saanud reisisellide punti kokku. Nii kuulutatigi välja kuupäevad aga siis juhtus midagi. Siis aga juhtus nii, et Obinitsa sai omale uhke ugrimugri pealinna tiitli. Nüüd enam polnud pääsu-tuli auhinnasümbol linnuke tuua ära.
Meid oli kokku 8 hinge bussis so täpselt nii palju kui oli ka kohtasid. Minu ülessandeks sel reisil oli laulda, teha üks õpituba ning filmida ja pildistada. Filmimise osa tegi mulle muret kuna ma varem polnud sellega tegelenud. Vaidu konsulteeris ja Janno laenas kroonuvara. Pildistamisega sain ma hakkama aga filmimine oli paras peavalu. Kohati jäid osad kaadrid ebateravad kuna ma ei saanud objektiividega läbi või õigemini filmides ei saanud aru, et pole korralikult terav pilt. Pildistamine on ikka palju lihtsam. Videomaterjal hetkel seisab ja ootab kuna temast midagi saama hakkab. Töö väga ei vaimusta kuna seal on terve rida lühikesi kaadreid mis tuleks kuidagi tervikuks siduda.
Reis kestis 10 päeva 10-20 oktoober.
10.10 hommikul tassisime kõik kola bussi-mahtus ilusasti ära. Raivo me bussijuht kamandas mind enda kõrvale kuna ma olin lolli peaga lubanud, et kui vaja siis lähen rooli. Esiti mõte tundus ok kuna ma olin seda juba korra teinud sõites Poola aga siis oli meil bussil veel taga ka suur käru kust ulatusid veel üle ääre nii 1m jagu kaikid-tol korral oli mul juhtimiskogemust alla aasta. Aga sõita oli vaja kuna Wolin ootas ja tahtsime kohale jõuda 24h-ga so 2 juhiga tehtav.
Esialgu oli ees igati tore olla-palju ruumi , hea vaade, piisavalt valge, et lugeda Aado “Udmurdi usundit”, mis eelmiest Siberi reisist ikka veel pooleli oli.
Õues sadas kui asusime teele. Piiril jamasid polnud-osa rahvast pidi ehteid deklareerima aga muidu kõik sujus. Petseris vahetati raha ja käidi poes. Mina ei teinud ei üht ega teist vaid hoopis oli abiväena Master Margarita pannukaid hävitamas- ta tubli inimene oli ommikul küpsetanud. Järgmine peatus oli Irboskas kus osadel oli mingeid asju ajada ja ülejäänud nautsisid sompus ja turistivaba Irboska vaateid ning uulitsaid. Sõita aga oli meil palju ja nii asusimegi peagi taas teele.
Antud reis on mulle mingis mõtes nagu sümboolne kuna esimest korda sai Udmurdimaal käidud 10 aastat tagasi. Tol korral oli Pihkva-Moskva tee väga hullus seisus st auk oli augus kinni ja tee äärtesse puude külge olid pandud suured sildid autoreminditöökodade kohta-oli ka põhjust-suured rekkad tol korral kõikusid me ees ja liikusid väga aeglaselt-nagu ka meie. Nüüd 10 a hiljam on aga tee tehtud korda ja kannatab sõita kiiresti. Autosid on palju ja eriti kaubikuid nii päeval kui öösel. Teede ääres on kõikjal söögi- ja ööbimise kohad. Müüakse ka muidu nänni. Teeme aegajalt sööda- jka pissipeatusi. Enamus kempsudes on pott. Söök toidlustuskohatades on odav ja maitsev ning teenindus on viisakas.
Sõidame läbi Velikie-Luki aga esimene asjalik peatus tuleb Kaasanis kus uitame veidi linnas külastades Kremlit ja siis sõidame linna serva laagrikompleksi ööbima. Viimases võetakse meid hästi vastu. Esimene öö voodis. Seni olime maganud bussis. Antud laagrikompleksis ma ööbisin ka 10 aastat tagasi. Vahepeal on siin hoolega ehitatud ja toimetatud- väga mugav ja kaasaegne on kõik. Pererahvas pakub meile ka õhtusööki-etteruttavalt ütleks ära, et kõikjal kus meid lauataha pandi olid lauad lookas ja kõik oli väga maitsev.
Hommikul asume aga taas teele. Udmurdimaa sildi juures on kohustuslik pildistamine-kõik võtavad ritta ja ma klõpsin. Mu selja taga olev rekkajuht klõpsib ka oma kabiinist telefoniga ja see teeb kõigile nalja. Ilm on ilus. Tatarimaa lagedad väljad on selja taga ja nüüd sõidame tummiste metsade keskel. Suund on Možgale. Mõned selle küla elanikud olid suvel Obinitsas ja nüüd nad oma sõpradega võtavad meid vastu. Ühes bussipeatuses ongi eidekesed rahvarõivil koos pillimehega. Laudakse, antakse juua ja süüa ning siis me sõidame nende auto järel kultuurimajasse kus meid juba oodatake-oleme jäänud hiljaks. Õues küpsetatakse ahjus pliine. Tegu on küla meenutava linnajaoga so mu küsimus kus külas oleme on igati õigustatud. Selgub, et antyud “külas” elab u 45000 hinge. Edasi liigume kultuurimajasse kus on jällegi laud lookas ja 3 folgirühma tahab meid võõrustada. Kõik on rahvarõivil ja puha. Õdus istumine, hea söögi ja lauluga. Peale istumist külastame ka muuseumi. Üldiselt reisil käime palju muuseumides nt igas koolis on siin pisukene koduloo tuba kus siis on igast ilusat ja põnevat vana kraami-palju on uhket tekstiili. Možga linn olla tekkinud klaasivabriku ümber. Saan sel reisil pildistada palju käsitööd-mind paeluvad just detailid, mustrid. Edasi suundume Bolõshi kus jällegi on soe ja kodune vastuvõtt. Sel reisil käime ülepea palju udmurtide kodudes ja enamus majutustki on kellegi pool kodus. Majad on uhked ja korras, gaasiküttega. Kõikjal on saun ja loomad. Käiakse tööl aga valitseb selline naturaalmajandus st kõike kasvatakse ise. Toit maitseb teisiti kui meil st toit maitseb puhtalt. Udmurdi naised on usinad perenaised ja väga head kokad. Need naiesd on väikesed ja väledad st nad jõuavad käia tööl ja pidada talu ja teha veel 7 asja. Bolõshis istume köögilaua ümber-sööme ja laulame.
Edasi sõidame Baiterjakovo küla poole kus on meil vastas vanad tuttavad eelmisest reisist. Teel on sillaremont ja reguleerijad puuduvad so ootame mõnda aega tühja aga kuna tundub, et asi ei parane ja ootama me võimegi jääda siis haarab Inara helkurvesti ja silkab regullima-suured rekkad jmt alluvad ning saame liikuma. Pime on ja ega keegi ju ei tea, et tegu pole nö ametliku reguleerijaga või isehakanuga. Perekond Tarassovite poole jääma kohe mitmeks ööks. Teeme raamatukogus kus perenaine töötab õpitube ja käime koolides esinemas. Koolidest veel etteruttavalt seda, et paljudes koolides on koolivorm-äge näeb välja. Lapsed on kasitud ja nutiseadmetega. Õpetajad on autoriteedid st neid kuulatakse ja midagi 2x ütlema ei pea. Meid võõrustaval pererahval on suur majapidamine. Loomulikult on neil ka haned kes hommikuti uulitsale patseerima lastake ja kes siis õhtul koju tulevad. Ridaküla-kõigi haned patseerivad aga päeva lõpuks iga hani teab kus on tema kodu-hulkuma ei minda. Ühel hommikul ma ajan potikud jalga ja lähen uulitsale hanesid pildistama ja aknaraame imetlema. Aknaraamid on sijn edevad sellised puunikerdustega. Inimesi eriti pole-mina ja hanned ja Canon-meil on hea olla. Tulles tuppa läheb käppelt asjade pakkimiseks ja hommikusöögi manustamiseks. Pererahvaga vahetame ka kingitusi-barankad , palsam ja mesi on sõjasaak. Sedalaadi kingituste vahetamist tuli meil ette päris palju-selle tarbeks oli ka igaüks veidi midagi võtnud kaasa. Mina võtsin töökojast peotäie muinasehteid. Reisilt sõjasaagina saadud palsamipudelid on nüüdseks juba uued omanikud leidnud aga mett veel on. Mul vist pole kodus kunagi nii palju mett olnud kui praegu-hommikukohvi sisse käib mesi juba pikemat aega. Sõbrad mesinikud tõid ka veel mett so mul on nüüd kohe valida-iga mesi on ju natu erineva maitsega aga head on nad kõik.
Kuna aga antud küla polnud me lõplik sihtkoht vaid kõigest vahepeatus pikal teel siis me liigume edasi Jumja külla kus meid ootab kohalik noor preester kirikupühale. Oleme kõik rahvarõivil. Teen pilti ja filmin ristikäiku. Kirik on gaasiküttega ja pisikene, puupüsti rahvast täis. Oma 169 cm vaatan ma altari suunas –kummaliseks teeb asja see, et ma olen kohalikest pikemat kasvu-jube imelik on olla. Peale teenistust liikusime preestri koju kus kohalikud külamemmed olid uhke laua katnud. Preestri kodu oli väga moderne. Siingi tegin oma potikutega pisukese jalutuskäigu mööda pikka ja porist külatänavat. Rieka oli juba enne reisi algust öelnud, et potikud tuleb võtta kaasa- ja ta ei teinud nalja. Liikusime mitmetes külades reisi vältel-sedalaadi tühjasid ja räämas talusid nagu meil väga silma ei jäänud. Külad on suured-ikka sajad inimesed mitte nii nagu meil, et kohati võib hinged ühe käe näppudel lügeda üles ja siis jääb ka näppusid üle. Uidates jäävad silma ka haned, koerad kassid. Inimesi on vähe aga ilm ok ka sitakene.
Jätame preestriga kel silmad märjad hüvsti ja sõidame edasi Kalassovosse. Siin nüüd lähevad asjad käest ära kuna meile korraldatakse guljänije külas Karamaz Belga Ut’-Djadi.
. So liigume talust tallu ja lõpetame ommikul viie ajal selle ringkäigu. Kõikjal tuleb süü ja juua ja laulda ja tantsida. Mina udmurtidega võidu juua ei jaksa ja vabandan ennast u alates kolmandast talust välja sellega, et meditsiinilistel põhjustel ma alkoholi tarbida ei või. Kuna naisterahvas võib alati tittes olla siis seda usutakse ja mind jäetakse rahule. Muul juhul kui ei joo siis lihtsalt valatakse asi kurku so ei ole siin midagi. Kõikjal on lauad lookas: pelmneenid, pliinid jmt. Esimeses talus sõin mina kõhu täius so teistes taludes on kohe tegu, et jumal teab mitmenda pelmeeniga maha saada. Mul polnud aimugi kuhu me lähme ja kui paljusid talusid külastame. Kõikjal aga oodatake, kõikjal on tehtud ettevalmistusi ja äraütlemine ei tule kõne allagi. Ülle ärgitab kõiki laulma ja tantsima. Sedalaadi guljänje olla vanasti olnud ka mingis mõttes inimese proovilepanek st et saada sotti mis loomaga tegu on- nu kes joob end laua alla ja kes mitte. Meist keegi end ülearu purju ei joo aga mingil hetkel ma leian ennast küll üht me kamba meest talutamas. Külades talusid külastades kohati mõned teelõigud käime jala ja mõned siis autoga. Autosid on vähem kui inimesi so kohati sõidetakse 2 voori. Külateed on nagu kuumaastik aga zigullid saavad hakkama ku nüüd välja arvata üks mil sumbutaja tuli alt-kedagi ei koti paneme edasi sumbutajata ilge lärmi saatel. Autodes oleme kui kilud karbis. Kohati on me autojuhtidel ka häda pimedatel külavaheteedel orjenteerumisega. Eriti andekas on sell pealkirjaga Susanin-nu tema kohe oskab eksida. Esimeses talus meil vahepeal kaduski pool seltskonda ära kes justkui olid enne meid startinud-alguses arvasime, et tegu naljaga ja nad kusagil suures majs peidus aga siis selgus, et ongi kadunud. Mingil ajaühikul Susanin jagas ka õige teeotsa ära ja meite omad jõudsid kohale. Üks meie reisisell oli selle suure seiklemise pääle haigeks jäänud. Peale guläniet hommikul oma ööbimiskohta jõudes ja veidi magada saades selgus ka, et kaotused on suuremad-nimelt oli me bussijuht rivist väljas. Minul hakaks hirmus kuna siinsete teede kõrval on Tallinn- Tartu nohu. Sebisin siis veepudeli bussijuhile-käskisin juua, juua, juua ja oksendada. Teada oli, et enam pole rooli minekust pääsu. Osa teed sõitis Raivo ja osa ma ise. Busijuht kosus. Mind on nii õpetatud, et kui sedalaadi häda siis tuleb see nö ropsida välja vee abil. Sel hetkel on vesi viimane mida tahad. Seisin kõrval ja kamandasin- mees siis jõi kus ta pääses.

Meie järgmine sihtkoht on Buranovo küla- seesama küla kust on pärit memmed kes esinesid ka euroviusioonil. Külastame kultuurimaja ,muuseumi ja kirikut. Kiriku on memmed ise ehitanud oam esinemiste honororide eest-hoone on valmis veel sees vaid veidi nokitsemist. Kultuurimaja muuseumis on palju tekstiili so teen vist kohe oma paarsada klõpsu-selline vana ja arhailine tekstiil. Memmed kõnelevad loo ka sellest kuidas nende manager neil naha üle kõrvade tõmbas ja kuidas üks nende memm külavahel enne olümpia mänge tõrvikuga jooksmist käis harjutamas nu, et tähtsal päeval ikka hästi tuleks välja. Olümpia ajal oli memmel seljas ka võistlus riided-hiljem selgus, et ta peab need ise ostma välja kui omae tahab-nu eriti haige. Lõpuks keegi teine ostis ja kinkis need siis kultuurimaja muuseumile see memm. Jällegi lugu justkui sarjast võimalik vaid Venemaal. Aga, et mida manager siis tegi-pani teised memmed rivisse aga taustaks vist oli ikka originaal memmede hääl. Nu ega suva publik ju vahet ei tee. Rahvarõivil inimesed on nagunii kõik ühte nägu.
Edsi sõitsime Iskari-Izevskisse st Udmurdimaa pealinn. Suur ja uhke, siin ööbisime lausa hotellis. Kuna samal ajal toimusid Hõimurahvaste päevad siis käisime mööda koole esinemas-suured koolid. Kõigis oli meile ka lõuna ja kohaliku koduloomuuseumi ekskursioon. Koolis nr 40 oli aga galšnikovi pisuke stend kuna vana kes relva leiutas elas kooli vastas asuvas majas. Pisike patsidega tüdruk siis rääkis sellest relvast ja vanamehest so sõjandusõpe juba algklassidest-pole paha. Sellist laste ajude komposteerimist jäi tegelikult silma ka mujal. Iskaris me eriti omal käel uidata ei saanud kuna programm oli ullult tihe nagu ka möödunud päevadel-ikka laula ja söö ja laula. Esinemised koolides olid vahvad-Ülle tegi iga kord uue tervituslaulu ja need esinemised läksid meil väga hästi. Lastel oli ka palju erinevaid küsimusi ja nad ei kartnud neid küsida. Suures linnas käisime ka shoppamas -nii pulstipoes rätte valides kui suveniiripoes parimate meistrite töid uudistamas. Kõik ostsid sel reisil rätikuid nii endale kui sõpradele ja pereliikmetele. Rätid olid suhtkoht kallid nii vahemikus 40-80 eurot. Oli aga ka tavalisemaid. Nii sain minagi oma kollektsiooni mõned juurde. Ma ei teagi palju mul igast rärre on- arvan, et nii 50 kanti. Aga ma ka kannan neid usinalt-nii peas kui kaelas. Töökojas ilma pearätita nagu ei saagi. Iskaris külastasime ka üht tantsu õpituba ja uhke tekstiili näituse avamist. Ilmaga keeras siin ära talveks-liikluses oli segadus kuna autojuhtidel olid enamuses veel suverehvid all aga maas oli oma hea 10-15 cm lund. Sõitsime minema-teeolud olid kehvad ja muret tekitavad.
Edasi sõidame Ludarvoisse kus on vabaõhumuuseum ja reisi parim saun. Kohal oli 2 folgirühma kellest ühe moodustasid muuseumi töötajad-laulsime ja tantsisime kaua. Tutvusime ka kohalike mängudega. Elevust tekitav oli musumäng. Õhtu lõppes saunas kus Margitiga korraldasime lumesõja leililaval-mis teha –palav oli. Me nagu olekski sinna jäänud aga enamus polnud sauna tulnud ja tahtsid edasi sõita. Käisime veel paar tiiru lumes hullamas ja asusimegi taas teele Saraja Bõgõ poole. Meite giid oli tiba hädas tee juhatamisega. Kohati oli päris hirmus kuna polnud selge kus on õige tee ja siis veel tuiskas ka. Kohale me aga saime-siingi oli kodumajutus ja õdus saun. Järgmisel päeval oli veel naabertalus ka pulm kuhu siis läksime laulma-tuba oli tuugalt rahvast täis. Päeval tegime veel ka proovi tsirgu vastuvõtutseremoonia tarbeks ja mina vaatsin kust seda ilu siis hea filmida oleks. Teremoonia ise läks ilusasti aga kahjuks me pidime kohe minema sõitma kuna oli kiire kojusaamisega. Teeolud olid kehvad ja arvata oli, et tänu sellele ka kõik veidi venib. Teed olidki kohutavad-nii jube oli, et ma elus esimest korda keeldusin rooli istumast. Põhjuseks oli see, et teel oli kiilasjää ja ma polnud nõus 7 inimese eluga riskima-tol hetkel oli mul sügavalt pohui kuna kuhu jõuame. Üritasin veenda bussijuhti tulutult ka ses osas, et asume teele hiljem st, et öösel ei sõida kiilasjääl. Mitmed autod olid kraavis ja rekkad seisid trassil teede ääres kuna sõita polnud võimalik. Ühel hetkel oli ka vägagi avariilik situatsioon kus me oleks äärepealt põrganud kokku rekkaga. Pinge oli bussis nii suur, et isegi laulmine keelati ära. Hiljem olid teolud paremad ja Margit ning Inara istusid vaheldumisi roolis ning bussijuht sai veidi puhata. Mulle tegelikult ei meeldi kui võetakse riske. Ma olen ise väsinud peaga sõites nii palju vigu teinud, et see nagu on õpetanud. Nüüd ma olen õppinud tegema magamispausi keset teel olemist st sõites sisse esimesse peatuskohta ja magades kuni 1h. Kerstiga sõites on seda isegi juhtunud Tallinn- Tartu vahepääl aga siis ma magasime ka mõlemad hambad laiali.
Liiga vara hommikul jõuame Petserisse, kuna on liiga vara siis sõidame edasi Obinitsa. Mina Tartusse. Mida siis lõpetuseks öelda? Mul on tõeliselt hea meel, et mul avanes võimalus sellest kõigest saada osa. Antud reisi pärl oligi vast tegelikult see, et me saime nii palju näha seda kuidas inimesed tegelikult elavad. Erinevad külad ja pered. Tundub, et läheb hästi. Palgad on pisikesed aga kuna maal elavad inimesed peavad loomi, linde ja kasvatavad kõik ise siis ma nende pärast nagu mures pole kuna ma tean, et nad saavad hakkama. Linnas olijatel vast on aga tõesti raske, eriti nüüd kus rubla kurss on kehva ja riik juba üle aasta sõjas. Venemaal sõites seda sõda tegelt ei tunneta-ju põhjuseks ka see, et sõjategevus seal otseselt ju ei toimu. Mina isiklikult soovitaks sõita Venemaale-seal on lihtsalt nii palju avastamist ja lisaks on seal kõik muude sihtkohtadega võrreldes soodne. Võid vabalt välja minna sööma või ööbida kusagil mujal kui telgis. Inimesed on väga külalislahked.
7590_877636392248715_5412560292117329186_n

1688468_877636742248680_3775167687112484920_n

1932209_877650672247287_5116344245433397468_n

1939606_877636602248694_5818272663215407493_n

10155638_877651915580496_2416362463269108611_n

10408018_877636465582041_7613932176309263646_n

10435411_877642372248117_8739505274563864274_n

10474624_877638935581794_3022769500657790909_n

10614370_877643965581291_3844944757727267491_n

10620788_877637195581968_1346705581941917629_n

10626854_877646968914324_5157978638376059589_n

10641118_877636165582071_880869215358037541_n

10644989_877642065581481_3310742842095565765_n

10701936_877636855582002_3282485003565053604_n

10701936_877642612248093_6501929304954664579_n

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Tomsk Kesk-Siber 10-16.09.2014

meite esinemineOlen pealinnas Rotermanni kvartalis müügileti taga-inimesed jalutavad mööda, kedagi ei koti mu ehted-mind ka ei koti ja ma asun sööma lõunat. Kirjutab sõber ja uurib, et kas ma lennata tahaks. Nu mis mul saab selle vastu ikka olla. Alati valmis reisima. Aga, et kuna? Varsti. Millalgi hiljem ma veel küsisin , et kuhu-ega mul väga aimu tol hetkel polnud kus on u poole miljoni elanikuga Tomsk. Nu ja nii siis juhtuski, et leidsin end ülejärgmise päeva hommikul Tartust Karlovast kiiruga asju kotti toppimast. Loetud tundide pärast olin juba Obinitsas ja vaatasin kuidas teised usinad kotte pakivad. Töötavat inimest vaadates ju ikka silm puhkab. Kuna mu matkaseljakotis oli veel ruumi siis sai nüüd ka mu kott täitsa täis pandud. Koti kaal oli ok (hiljem selgus, et u 11 kg). Piiril saime kokku ülejäänud seltskonnaga-kokku oli meid 9- kõik erinevatest kooridest. Piir sai eduliselt ületatud ja edasi ootas meid juba Irboska muuseumi buss, mis viis Pihkvasse rongile. Buss oli suitsulõhnaline ja bussijuht oli blond. Rongipilet marsuudil Pihkva- Moskva (Platskaart st selline läbikäidav vagun, magamisasemed on lahtised) maksis iseenesest u 1100 ilma pesuta ja pesu 116.20 ruublit. Rongis tuleb alati teed juua, kasvõi ainuüksi sel põhjusel, et anumad millega teed serveeritakse on teised kui kodus. Tee eest taheti 25. Rongis tegime ka lauluproovi –keegi keelama ei tulnud. Üks vana koguni kiitis. Minu magamisase on peldiku vahetus läheduses so uinun mõnusate tummiste aroomide peale. Rong on nagu märgistav koer st peatusi oli öösel palju. Magamisest suurt välja ei tulnud midagi. Üritasin lugeda ka Aado “Udmurdi usundit” aga rong kõikus nii palju, et tekst hüppas ülearu palju silmade ees. So sissejuhatusest ma suht kaugemale ei jõudnud ja olen sama ull edasi. Päeva heategude hulka kuulub kahtlemata ka see, et ma lasin potist alla ühe suitsumehe välgumihkli ja suitsupaki. Vana käis regulaarselt sitamajas suitsetamas kuigi see oli keelatud. Vana vagunisaatijale kaebama ka minna ei saanud kuna mundris naine oli talle enne niigi öelnud, et suitsetada ei tohi. Järgmisel hommikul ärkasime Moskvas koos 8 miljoni inimesega.

11.09
Hommikul kella kuue paiku ajas vagunisaatja kõik üles teatates, et sitamaja uks keeratakse 30 minta pärast kinni so tuli kark alla ajada ja kempsu sabas seista. See, et ma kohe kempsu kõrval magasin ei andnud sel korral mingeid eeliseid järjekorra osas. Moskvaga on meil ajavahe 1h so eesti aja järgi oli kell siis 5 hommikul. Rong loksub hullupööra, õues on veel pime. Meenutab natu Aado laevaga merel tehtud sõitu see loksumine aga oksele ei aja. Hea seegi. Öösel magamisest midagi välja ei tulnud kuna kõigil oli kusehäda ja nad kõik sulgesid sitamaja ja vahekoridori ust kõva pauguga. Nu tegelt see uks on ka sellise ehitusega, et seda unise peaga loksuvas rongis tasa sulgeda on ettevõtmine omaette. Lisaks olid mu jalad kergelt üle aseme serva ja ma kõikaeg arvasin, et kohe keegi tuleb ja koperdab. Tegin hoolega kruvikeerajat-hommikuks oli lina põrandal. Seadsime sammud raudteejaama poole kuhu jätsime asjad. Mina jagasin kappi Liinatsuradega st Tiidu ja Andreasega. Üks hoiukapp maksis 270 ruublit. Hommikul üritasime siis seda summat ka kolme vahel jagada aga matemaatiline tehing 300 piires tundus kõigile nagu raketiteadus olevat so võtsin oma kalkulaatori appi. Meie seltsis olnud Andreas jäi ka arvutamisega jänni ja ütles, et talle anti doktorikraad teiste asjade eest. Meite linnaekskursioon mis järgnes asjade paigutamisele viis meid metrooga linna avastama-esialgu tundus metroo skeem nagu hiinakeel. Kõik tormasid. Rongid mürisesid. Paljud lugesid metroos raamatuid kas siis vanamoodi paberilt või siis e-lugerist. Eskalaatorid tunduvad olevat ka hirmus pikad ja rahvas jookseb mööda neid üles ja alla sh osad loevad. Mul tundus seal juba seistagi kõhe, jooksmisest rääkimata. Metroojaamad on seest erinevad- külastasime õige mitut nii tagasihoidlikumaid kui õige rikkalikult kaunistatud ootesaale. Orjenteerusime punasele väljakule, vaatasime Kremlit ja selle ümbrust ja siis suundusime Arbatile kus veetsime enamuse päevast. Suurt shoppamist ei toimunud. Arbatil oli üks muusik kes mängis torupilli ja väga palju Aapo Puki tasemel portreede maalijaid-kohati jäi mulje, et Moskvas iga teine on mingi ülikõva kunstnik. Linnas jalutades ei tekkinud kohe kuidagi mõtet, et maa on sõjas teise riigiga-seda ei reetnud miski. Kerjuseid ka polnud. Mundris inimesi ja ohranat aga oli küll palju. Kõikjal hoiatati varguste ja terrorismi eest. Kremli juures nägime ka helikopterit-huvitav kas Putin tuli tööle? Ühtlasi külastasime ka oma jalutuskäigul paari kirikut sh ka seda kus mõne aasta eest tütarlapsed pundist Pussy Riot laulsid ja pärast kongi selle eest pisteti. Meie laulsime ka pargis (proovi oli ju vaja teha)- keegi õnneks meid kuhugile pista ei tahtnud. Ilm on jalutamiseks jumalik-kohati näitas temperatuur numbrit 28. Hommikust sööme pubis vaatega Kristuse Lunastaja kirikule. Teenindus pole suurem asi aga toit on ok. Mingil hetkel seltskond jagunes ja mindi ka omal käel Moskvat avastama. Hiljem meite kamp võttis ette lõunasööda tänaval-sulandusime nii höste, et meilt tuldi teed küsima. Täna saime palju sõita metrooga u 6x ja siis ka elektrirongiga. Metroo pilet maksab 40 ruublit ja elektrirong mis viib lennujaama maksis 400 ruublit. Õhtul läks lennuk kell 23 paiku.

12.09
Lennukis õnnestus veidi magada. Lennuk tundub olevat vana ja teenindajatel tundub olevat sitt tuju. Saame oma pleedid ja sööda. Tõusmisel on linnavaade tore-tuledes Moskva- istun akna all. Tõusmine on ok aga maandudes hakkavad kõrvad valutama. Neelamine ja lutsukad ei aita. Tomski ja Eesti ajavahe on 4h. Lennukis oli ka teisi, kes läksid festivalile. Meile on saadetud vastu uhke suur buss. Kõik on õnnelikud ja rõõmsad. Majutamine läheb kähku ja eesti aja järgi hommikul kell 5 ajame juba rahvarõivaid selga, et minna sööma ja festivalile. Oleme kõik tiba väsinud. Öömaja ise on kusagil suurema tee ääres linnast väljas. Toa aknast aga avaneb vaade metsale. Elan järgmised päevad 4. korrusel kolmekohalises toas. Tuba on kena ja pesemisvõimalused on ka head. Tubade teenindaja on väga abivalmis ja viisakas. Tänane hommikusöök siin koosnes pudrust (veega vedel puder), või kuubik, 1 viiner, pudel vett, tee ja saiake ja saiaviilud niisama ka lisaks. Ma jätsin pudru vahele (ja nii ka järgnevatel hommikutel) ning panustasin saiale. Võid ajasin laiali kahvliga aga asjatundjad soovitasid lusikat kuna nuga me kätte ei usaldatud (etteruttavalt olgu öeldud, et mitte kuskil ei antud meile nuge ühegi toidukorra manu). Ürituse avamine oli igati ilus aga meist valdav enamus magas või tukkus sel ajal-õnneks olime suures saalis taga pool istumas. Päeva mahtus veel kõigi gruppide tutvustamine ja üheskoos tantsude õppimine. Õhtusel kontserdil olime aga võtnud kohad sisse esimesse ritta kus oli mõnus magada. Õhtu lõppes etnodiskol kus nägime käsitöölisi tööd tegemas ( keraamik, sepp ja vaiba kudaja). Üheskoos panime kokku jupphaaval festivali suure logo ja tantsisime. Südaöö paiku kohaliku aja järgi saime ööbimiskohta. Meie koridoris gruusia mehed laulsid ja see kostis ilusasti me tuppa ära. Õhtul tulid veel Tiit ja Andreas meile külla- nosisime õhtusööki ja lobisesime niisama. Oli mõnus istumine.
13.09
Täna oli kõikaeg kiire ja ülepea palju jooksmist. See käib tiba ajudele. Eilne linnas ulkumine rahvarõivil ilma ülerõivasteta oli mu tõbiseks teinud. Päev algas ikka 8 paiku ja lõppes südaöö aegu. Esinesime täna õige mitmes kohas, osalesime paraadil ja külastasime linna vanimat ülikooli kus lootsime minna uudistama ajaloo ja etnoloogia väljapanekut. Soovitati tulla homme kuna siis on muuseum lahti ja ülepea on sel päeval paljud muuseumid linnas tasuta kuna linnal on sünnipäev. Täna õhtusel kontserdil olime jällegi esimeses reas nagu päkapikud magamas-hakkab juba traditsiooniks saama. Kontsert oli väga hea aga väsimus tegi oma töö. Õhtusöök oli maitsev nagu kõik mitmekäigulised söögikorrad siin. Õhtul pidi meil olema ka seto pulmakommete näitamine ja oligi aga ilma minuta kuna ma olin ametis sisikonna tühjendamisega. Kõik olid kole abivalmid ja pakkusid ravimit küll valu, küll külmetise, küll toidumürgituse vas-tu. Ma lõpuks võtsin õhtul miski tableti-aitas. Majas näidati filmi ja degusteeriti rahvustoite. Õues aga oli midagi kirmase laadset lauldi ja tantsiti. Ootasin pikisilmi kuna buss ometi ööbimispaiga poole minema hakkab – täna polnud minu päev. Muidu aga võib öelda, et päev oli tihe. Esinemiskohad olid mööda linna laiali sai päris palju kõndida aga ka ühistransaga sõita. Linnas liiguvad pisikesed bussid-selliseid suuri nagu meil siin ei näe palju. Bussid vist sõidavad gaasiga kuna katusel on punased balloonid. Täna toimus ka rongkäik lauluga läbi linna. Osad esinejad pole esinenud ettenähtud kohtades- korraldaja lubas kõik maha lasta selle tembu eest. Loodetavasti tal aga pole relvaluba. Kokku on siin üle 20 rühma. Täna toimus ühes kaubanduskeskuses ka moeetendus ja hommikul enne esinemist külastasime ka linnamuuseumi kus oli päris hea väljapanek ja asjalik giid.

14.09
Täna oli esimene päev kus oli kõik nii nagu peab lähtudes kohalikest tavadest ja kommetest- aklimatiseerumisega festivali viimaseks päevaks ühelpool. Oli ka tagumine aeg. Enam pole nii väsinud olla kuna öösel sai end ilusti magatud välja. Nüüd jaksab kuidagi paremini kõike seda toredust nautida ja läbi enese lasta. Hommikul sõidutas buss kõik festivali külalised kuhugi külasse pealkirjaga “Varonja” ( vareseküla?). Ilm oli tiba tatine aga koht ise oli tore. Vana koolimaja, taasehitatud kasakate kindlus ja taamal küla. Üritusel oli koguni 2 lava mille mõlema ümber toimus ka põgus laadategevus. Täna pidi toimuma ka seto toidu valmistamine ja menüügi oli pandud paika aga köögi puudumisel jäi see tore ettevõtmine kahjuks ära. Koolis küll oli köök aga kohalikud 2 köögikatat tegid seal meile mitmekäigulist lõunat. Sel korral oli ka lõuna omaette elamus kuna köögikatadel oli hirmus kiire ja töötempo oli sääne, et supp lendas taldrikutesse. Bõstra-bõstra. Andreas ütles elutargat, et muidu hää inemise a mis tetä ku amõt om säänõ. Esinemine läks höste ja meil oli mahti ka vaadata veidi ringi ning kuulata teiste laulu ja vaadata tantsu. Mõned ka toetasid kohalikke väikeettevõteid ja soetasid laadalt nänni. Mina ostsin ühe toreda puust anuma-kas sellest saab handsapits vai soolatoos on veel iseküsimus. Siit edasi kohe peale esinemist sõitsime ülikooli, et külastada muuseume mis eile olid kinni. Bussis avastas meid aga pääkorraldaja kes oli väga üllatunud meid seal nähas- a sto seto sdes delajut??? Selgus, et me oleks pidanud olema mingis teises bussis. Olukord ikkagi lahenes. Muuseumid aga olid kinni ülikoolihoomes ja kohe nii kinni, et uksed olid võimude poolt kinnipitseeritud-miks see nii oli seda ei teadnud keegi. Jaluasime siis läbi ülikooli muuseumi ja edasi oli vaba aeg kuni kella 16.00 mil pidime esinema teatri ees ja tutvustama tantsusid. Jalutasime läbi linna, mõned käisid kangapoode otsimas ja saatsid ka kaarte koju. Mina aga kohtasin põhjapõtra mis oli täielik elamus kuna ma olin näinud neid vaid telekas ja piltidel ning ka topist käesoleva aasta mais Norras. Nüüd aga oli üks karvaste sarvede ja värvilise sadulaga õnnetu loom mu ees. Ta oli just sitaga maha saanud so koristati, põdral oli täiega savi. Tegin pai põdrale ja liikusin edasi. Eelmisel päeval ma olin paitanud hobust mille peale meite giid Vitali tuli mu juurde ja küsis, et kas ma ülepea tean kummalt poolt tohib hobesele läheneda. Mul polnud halli aimugi. Esinemine teatri ees läks hästi-kohale oli tulnud päris palju publikut vaatamata sellele, et ilm oli jahedapoolne ja kergelt hakkas ka tibutama. Meie õhtune esinemine pidi toimuma teatris aga sinna oli meil tõsiseid probleeme sissesaamisega. Mingil hetkel tundus, et osta või pilet, et lavale laulma pääseda. Õnneks lõpuks peale läbirääkimisi änksi täis uksehoidja ikka jagas ära, et rahvarõivil tüübid tuleb sisse lasta kuna muidu vist muutub publik tiba närviliseks kui keegi ei esine. Mis teha mõnel on pikad juhtmed. Teatri peldikus oli ka probleem kuna kõigile esinejatele oli antud õhtuööda võileib karbis ja karbid pandi kampsu prügikasti kuhu poleks pidanud neid panema. Kemps oli uhke roosade tumbadega. Enne esinemist tegime ka lavaproovi ja läksime peale neljandatena. Hoone oli suur aga saal väga suur polnudki. Maja ise oli täielik labürünt. Edasi suundusime rõdule- kes magas, kes kuulas kontserti. Saal oli rahvast täis ja vaheldumisi lauludega kõneldi patriootliku alatooniga tekti Siberi kohta mis tegelikult oli päris tore. Taustaks nii jutule kui lauludele jooksid videolõigud. Peale kontserti sõitsime festivali lõpuüritusele samasse kohta kus olid varasemalt toimunud õhtusöögid- lauldi, tantsiti, joodi veini, söödi ja vahetati kingitusi. Korraldajad andsid kõigile osalejatele kotid kus sees oli t-särk, tass, präänik. Eelnevalt olime saanud ka pastakad, rinnasildid ja märkmikud. Paljud arvasid algselt, et pastakas on käepeal. Minu pastakas kadus kuhugile ära. Rinnasildid nimelised olid ka hirmus uhked. Oli tõeliselt mõnus õhtu, Keegi ei kibelenud enam bussile. Mingil hetkel aga ma siiski läksin bussile ja sõitsin ööbimiskohta. Meite giid Vitali aga oli päris pahane kuna polnud ju teada kus ma olen. Bussisõit ööbimiskohta oli aga tore kuna meie bussis terve tee rahvas laulis väga ilusalt ühe vanema folkloristi eestvõtmisel.

15.09
Hommikul plärises äratuskell 4.00, ajasime kargu alla ja poole tunni pärast olime fuajees. Välisrühmade giidid kontrollisid, et kõik ikka oleks kohal. Buss hilines oma hea paarkümmend minutit ja olemine läks juba ärevaks kuna osade inimste lennuk pidi minema õige pea ja jokutamise aega eriti polnud. Meie lennuk pidi minema kell 7.00 ja teine lennuk 6.30. sõita aga oli bussiga u 40 mintat.Vihma sadas. Tomski lennujaamas sai maksta kõige eest ja kõikjal vaid sulas so ma ei shopanud kuna mu sularaha oli jäänud laadale Varjonja külasse pisikese puust anuma vastu. Samas siin oli asju mida oleks isegi tahtnud osta nagu nt karukihvast ripatsit jmt-arvestades hindu eeldan, et tegu oli päris kihvaga. Lennuk oli uuem ja meeskond meeldivam. Pildistasin lennukile jalutades lannukit ja sain peapesu-selgus, et nii ei tohi teha. Enamus lennust magasin. Maandudes kõrvad ei valutanud. Moskvas viisime oma mandi raudteejaama ja läksime grupiti linna avastama. Sel korral tegeles me kapi rendiga Andreas kuna ma olin sularahatu. Meie seltskond suundus ühte suurde parki kauni arhidektuuriga tutvuma. Ilm oli tõeliselt ilus jalutamiseks. Ühtlasi jõudsime külastada ka kaubamaja ning taas oligi aeg suunduda oma asjade järgi raudteejaama. Vetsu sai siin rongipileti ettenäitamisel tasuta, muidu aga taheti 30 ruublit. Rongis olid meil jälle Raivoga samad kohad-rong aga tundus uuem ja vets parema süsteemiga so ei haisenud. Sõime kogu kambaga ja laulsime ning jutatasime niisama-oli väga mõnus õhtu. Öösel tegin ma jälle kruvikeerajat ja sel korral ei tahtnud mul madrats kuidagi külje all püsida ikka kippus põranda suunas nihkuma. Pihkvas oli ilm ilus aga jahedamapoolne. Meiele oli tulnud vastu sama buss ja juht kes minneski. Teelt korjasime peale ka Leeni. Piiril tehti eesti poolel ka põgus läbiotsimine meile. Aare sõidutas osa meist Obinitsa kus tegime hommikukohvi ja jutatasime reisimuljeid Aarele. Oli jällegi mõnus istumine. Setomaalt lahkudes põikasime andrease ja Tiiduga läbi ka Jõeveere muuseumist kus võtsid meid vastu lisaks pererahvale ka Puškin ja Beethoven ja veel paar toredat nässut. Muuseum oli tõeliselt põnev ja ma nägin asju mille olemasolustki mul polnud aimu.
Reis oli ka väga mõnus. Lõpuks harjus selle pideva päevaplaani muutumisega ja jooksmisega isegi ära. See käib asja juurde. Reis ja kogu festival oli ka mõnusalt karske olemisega. Kõik kohaletulnud grupid olid korraldajatel hoolega valitud st oli tehtud põhjalik kodutöö ja festival oli autentne. Meie soovidele tuldi alati vastu nii ööbimiskohas kui ka muidu. Ainumas häda vast oligi see, et olles olnud 2 ööd magamata kujunesid festivali kaks esimest päeva väga rasketeks just tänu unevõlale. Seda kurtsid ka teised grupid. Korraldajad tahtsid pakkuda maksimum programmi aga me olime liiga väsinud, et pakutust ise maksimumi võtta. Muidu kõik organisatoorne pool tegelikult sujus st transa ja olme. See, et kohati midagi jäi ära käis lihtsalt asja juurde. Omaette pähkel oli tegelikult ka see, et panna 9 eri koorist inimest koos laulma. Kõik tahtsid laulda ja tehti ka usinalt vabadel hetkedel proove nii koridorides, pargis, rongis kui mujal. Arvestades aga üleüldist väsimusastet võib siiski öelda, et saadi hästi hakkama ja midagi tegemata ei jäänud. Igal esinemisel me ka seletasime juurde, kes oleme, kust tuleme ja mida laulame. Mul on veidi kahju, et meil polnud aega Siberi külades lihtsalt uidata-programm oli väga tihe ja vaba aega tegelikult polnud eriti nähtud ette-kõikaeg tuli kuhugile liikuda kuna üritus oli minnas mitmes kohas. Hommikul kell 8 paiku ajasime rahvarõivad selga ja südaööl võtsime seljast. Programm oli väga tihe.
Lõpetuseks tahaksin tänada kogu me toredat reisisellide kampa ja eriti Riekat kes kutsus mindki kampa kui mõned viimasel hetkel loobusid, kes töistel kes muudel põhjustel. Reis oli uutmoodi kogemus ja paljuski ka õpetlik.

Categories: Uncategorized | Tags: , , , | Leave a comment

Ribe 28.07-31.07.2014

10600532_838553616156993_4313076262797335166_nTaanis Moesgardis sai reisiplaane muudetud tänu auto lagunemisele ja nii saigi võetud suund Ribele kus pidi toimuma nö. sõdalaste nädal. Me polnud Bjarnile st Ribe keskuse päälikule midagi öelnud kuna plaan sündis pühapäeva õhtul ja esmaspäeva ommikul 10 paiku olime juba ta ees. Bjarnel oli hää meel meid näha ja ta leidis ka kohe meile koha. Me tiba enne loomulikult olime mures, et kas ikka saame koha ja kas ülepea saab nii lambist sadada sisse. Samas pühapäeval polnud võimalik kedagi telefonitsi tabada. Ribes oleme nüüd juba siis kolmandat korda ja jällegi on me telk uuel kohal- sedapuhku keraamikute maja kõrval. Sõdalaste nädal tähendab siis seda, et läbi nädala käib rollimäng ja taaselustatakse üht ajaloo seika-tapetakse, sõditakse, abiellutakse, kaubeldakse. Õhtuti siin lauldakse väga pikalt ja ilusasti-repertuaar on küll tänapäevane aga ilus ikkagi so kohe nagu unelaulud. Paljud viikingid on siin meile uued, palju on sakslasi (piir siit u 70 km kaugusel). Iga päev saabub uut rahvast manu kuna põhiüritus on nädalavahetusel. Meil on siin sel korral ka toredad naabrid- ühel pool on vahva noor naine kes on keraamika praktikant. Meite vastas on üks vanem naine Saksamaalt-tema teeb tekstiili. Saabudes kohe kohtusime ka ühe lustaka noore saksa sepaga kes pakkus kohe oma abi träna tassimisel. Esimest korda nägin siin Tsehhi taaskehastajaid kes kauplesid tekstiilidega mis jalgsi kootud. Tegin nendega ka kaupa-vahetasime üksteise käsitööd. Ribe keskus on üks Taani suuremaid. Siin on vahvad loomad. Praegu on neil väga palav ja nad püsivad vaikselt paigal. Kuna siin on lehmad siis päeval pakutakse ka lehmapiima mis siis kohapeal lüpstud-tuleb naine mannerguga muinasrõivil platsile ja hõigub- meie alati tahame piima. Hobustele me käisime porgandeid söötmas-niipea kui porgandid said otsa kadus ka hobeste huvi me vasta. Üks hobune on siin sääne äge st täpiline nagu Pipi hobune. Igal hommikul on ka siin koosolekud kus kõneldakse päevaplaanist ja kurdetakse muresid. Külastajaid käib väga palju. Rõõmu tegi see, et kohtasime siin ka üht naist kelle juured on Eestis aga kes elab juba 7 aastat Taanis. Tagasi tulla ta ei plaani ja on ülepea igati oma eluga siin rahul. Ribe keskuses on ideaalsed tingimused st köök, nett, pesemisvõimalused. me saime teada ka neti parooli. Bjarne veel küsis, et kas me ise ei arvanud seda ära- ma sii ütlesin, et me mõtlesime, et ei hakka häkkima vai nii. Meite telk seisab siin tiba konarlikul platsil ja tänus ellele on sel korral paigutus hoopis teine ja me laiutame kuna on ruumi. enamasti on alati telgi ümber olev ruum väga piiratud. so sel korral me laiutame. Kuna siin on iga päev käimas nö rollimäng siis ühel päeval siin olid uhked pulmad kus pruut löödi poliitilistel kaalutlustel maha. Kersti pärast ütles, et “laibad” olid suitsunurgas kogunenud st ju siis seal oli Valhalla. Külastasime ka linna st Ribet- Taani vanimat linna. viikingite keskus tiba linnast väljas. Suvel on linn sama ilus kui kevadel-puhas, värviline, rahulik. Kevadel jäi meil muuseumis käimata kuid nüüd parandasime ka selle vea ja vaatasime üle uue ekspositsiooni osa. Olime siin sel korral vaid loetud päevad aga see aeg oli imeline. Palju uusi tutvusi. Meie väljapabnek võeti väga hästi vastu ja nii mõnelgi oli kahju, et liigume edasi.
10553354_838556949489993_2155918769985164084_n

10570256_838552762823745_8341204931152650023_n

10577016_838552902823731_7655487388824858831_n

10603194_838561796156175_6354625608429654826_n

10603487_838553132823708_2274116646330553381_n

10603541_838553292823692_7150913636111221152_n

10410940_838554366156918_3219967180842591673_n

10458643_838555826156772_6422144149769011977_n

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Fyrkrat 31.07-2.08

10475665_838560276156327_6383223771001652684_nTalvel kui ma plaane tegin kuhu minna polnud mul ainugi, et ma siia jõuan. Kuidagi keset reisi kui oli selge, et Lofotenisse ei lähe tuli täita lünki ja nii saigi nuhitud välja veel üks laager. See üritus toimus antud kohas esimest korda. Kohale Fyrkrati jõudmise päeval oli ilm hirmus palav. Tulime Ribest ja vihje ürituse kohta saime Moesgardis Siljalt. Varasemalt oli sama üritus siin kusagil lähedal aga sel aastal tõsteti üritus ringi kuna tee mis viis vanasse kohta oli remondi tõttu suletud ja ligipääs oli kehva. Antud viikingikeskus on pisem kui Ribe oma aga see on siin nö kahe osaline-on hoonekompleks ja siis on u 1km kaugusel pikkmaja koos linnusevalliga. Viimane on väga lahe kuna see linnusevall on säilinud vanast ajast ja sees on ka hoonete piirjoonte rekonstrukstioon-varasemalt ma midagi sellist ei olnud näinud. Meid paigutati põhihoonete kompleksi manu. Ilm oli hirmus kuum- panime telgi püsti ja viskasime telki pikali-aegajalt pistsid turistid teki pea sisse ja ehmatasid ära ku avastasid, et keegi magab ja et me telk vist polegi ekspositsiooni osa. Saabudes me siin kohtasime kohe ka lahedat seppa Keni  kes mässas hobusesita ja saviga tehes vorme ehete jaoks. Ken on legendaarne kuju-ta oskab valada nii nagu vanasti ja tal tulevad ehted jmt asjad selle juures puhtalt st vigadeta välja so oma ala üks tippe. Vana tundis meid ära ja tal oli hea meel meid näha. Me kuidagi ülepea jääme inimestele meelde. Õhtul tuli veel rahvast juurde sh ka klaaspärlite valmistaja kelle üks pärl mul kaelas on. Järgmisel päeval aga selgus kahjuks, et enamus kauplejaid oli läinud kauplema pikkmaja manu ja me olime suhtkoht üksi ning autod vurasid meist mööda kuna neid ei huvitanud hooned vaid laat. Kuskil pealelõunal meil viskas üle sääne asjade korraldus ja me pakkisime asjad kokku ning sõitsime edasi. Siia sai tuldud Ribest so natu üle 200 km sai sõidetud. Edasi liikusime Borki kuhu oli ka sõita paar tundi aga me jõudsime kohale õigel ajal, et napsata korraldajatel sabast kinni ja uurida kuhu panna telk. Fyrkrat on kohana väga ilus.
10525932_838560262822995_650317094836772011_n

10603194_838561796156175_6354625608429654826_n

10378081_838561616156193_5361282142723091737_n

10394563_838560916156263_3551337571836988381_n

10408902_838560809489607_5702012600960457562_n

10475665_838560276156327_6383223771001652684_n

Categories: Skandinaavia, Uncategorized | Leave a comment

Bork 2.08-10.08

2014-08-10 12.30.58Bork on üks kaunis koht Taanimaal, ühtlasi ka meie viimane laager suvel. Jõudsime kohale lubatust varem so tabasime korraldajad viimasel hetkel. Kuna me regasime end laagrisse vaid nädal varem siis meid ei olnud ka põhiplaanil ja tuli sellega seoses tiba otsida kuhu meid paigutada. Saime hea koha põhitee äärde, sissepääsu vahetusse lähedusse. Rõõmu ei jagunud küll kauaks kuna peagi pidime sealt kolima maja taha. Mõned päevad siiki saime olla tegelusmaja ees. Panime telgi püsti ja läksime tutvuma linnaga. Mõni kilomeeter eemal oli siis ilusa rannajoone ja sadamaga linnake. Sadama juures rannas ja sadamas endas kihas elu-mujal oli vaikne. Mängis isegi mingi süldikas bänd. Rannas tegutses surfikool ja sai ülepea laenutada igasugust surfinodi alates rõivastusest ja lõpetades juhendajaga. Meie surfama ei läinud vaid võtsime ette belgia vahvli jäätisega- üldiselt see on asi mida vist Eestis ei saa sellisel kujul. Minu selle suve vaieldamatu lemmik. Taanlased oskavad palju asju teha hästi ja üks neist on kindlasti maiustused. Aeg kuni viikingkeskuse turuni kulges ladusalt ja viikingeid tilkus manu iga päev. Uued tutvused ja vanade sõprade jällenägemise rõõm. Ilm oli enamus aega ilus kuid nädala lõpuks keeras ära. Laupäeval oli nii meeletu torm, et kolmnurkse konstruktsiooniga telgid võtsid tuule alla ja kerkisid maapinnalt üles. Meil murdus ülemine tala ja telk ning kogu nodi tuli korjata kokku. Mingil lollil põhjusel oli see tol hetkel hirmusnaljakas. Telgi viisime autosse ja kauba keskuse lattu ning ise ööbisime rekkas.Alguses me panime üles mu kuppeltelgi aga see vajus tänu tuulele lihtsalt ära ja üks viiking kes oli saabunud rekkaga kus oli sees 2 magamiskohta leidis, et telgis me sel ööl küll ei maga.Lapsena ma sain rekkas palju magada kuna mu onu viis mind Võrru ja tagasi kohati rekkaga. See siis oli kahe kuu pääle ainumas ja esimene kord kui magasime kusagil mujal kui telgis-tükk tegu oli, et magama jääda st tuul ei puhunud, putukad ei roninud-hirmus harjumatu oli alguses. Õhku kah nagu ei jagunud ja kõik ahistas kuidagi. Paljud viikingid tulid meile appi kui telk lendas kokku-pakuti igasugust abi sh ka seda, et mehed teevad uue tala. Kuna aga jäänud oli vaid 1 päev siis me mõtlesime, et kergem on asjad pakkida ja sebida viimaseks päevaks kohvikust üks laud ning parkida end sedakorda siis kolmandasse kohta wc lähedusse keraamikust sõprade kõrvale. Selles laagris midagi väga põrutavat ei juhtunud. Pidusöögil juhtusime kõrvuti istuma muusikutega kes võibolla tulevad Eestisse kuna Viljandi Folk on neid korduvalt kutsunud. Igatahes nad uurisid festivali kohta ja ma soovitasin neile ka Viru ja Seto Folki. Päris palju oleme pidanud siin reisides tegelikult tutvustama Eestit ja andma ka soovitusi kuhu tasuks minna. Mina oma fanatismis soovitan alati Kihnut ja Setomaad. Eks see ikka ole nii, et soovitad seda mis ka enesele hingelähedane. Samas on Eestis väga palju imekauneid kohti kus ka ise ei ole veel käinud.
Igal hommikul oli siin ka nö tiimi koosolek kus jagati ülessandeid ja pandi paika plaane ning tunti huvi mis me teeme-me enamsti kauplesime ja tegime nõeltehnikat ning päris palju tuli ka huvilistele tutvustada nõeltehnikat ja anda ka proovida. Borki viikingkeskuses on palju hooneid, mõned laevad ja ka ohvripaik-ohvriloomaks siin lammas (Ribes oli hobune). elumajade rekonstruktsioonid on lahedad. Siin on ka Ribe eeskujul taastatud paar laadaplatsi. Antud müügiüritus on väga mainekas ja siia kohta on päris raske saada kõnelevad kohalikud. Meil kuidagi joppas. Müük oli hea. Päris palju läks üllatavalt nõeltehnikas asju. Korraldajad olid ääretult sõbralikud ja abivalmid.
2014-08-10 13.20.01

2014-08-10 14.06.31

2014-08-10 14.06.55

2014-08-10 14.09.20

2014-08-10 14.12.00

2014-08-10 14.13.36

2014-08-10 14.16.37

2014-08-10 14.19.56

2014-08-10 14.15.37

2014-08-10 14.19.40

2014-08-10 14.21.34

Categories: Uncategorized | Leave a comment

Moesgard 21-26.07

 

tee randa

tee randa

Laager millest ma olin kuulnud vaid seda, et on ülilahe ja kauplejatel on sinna raske saada kohta. Vaatamata sellele saatsin talvel ikkagi taotluse ära ja kevadel mais käisin kohta ka uudistamas. Siis ma veel ei teadnud, et laager toimub rannas ja selle juures aasal ning, et sinna saab sõites mööda kitsast teed. Igas laagris ikka kauplejad kõnelevad omavahel ja arutatakse, et kuidas läheb ja kes kuhu järgmisele üritusele läheb. Niipea kui ma olin Norras Sarpsborgis nädal varem maininud, et lähen Moesgardi oli sõpradel keraamikutel kohe küsimus, et kas ma ka teed tean. Nemad ise elavad Moesgardi vahetus läheduses. Ma teadsin kus on ülikool ja kus on muuseum so ma ei teadnud muffigi. Keraamikust proua kes on tegelenud viikingi asjaga u 30 aastat joonistas mulle üksipulgi kaardi, mis kohapeal osutus vägagi vajalikuks kuna ilma selleta ja teed juhatavate siltideta poleks me kohta leidnud. Ühtlasi soovitati veel sõita ka Göteborist Fridrikshavenisse aga see trikk läks meil untsu kuna ühel hetkel olime vales kohas ja ärakeeramisi enam ei tulnud so sõitsime u 800 km mööda maismaad selle asemel, et sõita u 200 km + praam ja 100 km. Sain olla üle 9h roolis. Moesgardi jõudes avastasime, et enamus osalejaid oli juba kohal ja plats ning osalt ka rand telkidega kaetud. Leidsime korralada Sara kes oli õnnelik, et meil on pisikene telk mida hõlbus paigutada. Meie asukoht oli põhiteedest veidi kõrval ja alguses tegi see tiba muret aga ürituse käigus kõik sujus ja meid leiti ilusasti üles. Naabriks olid sel korral meil ühelpool käsitöölistest naised kes tegid värvipulbrit ja keetsid mingit liimi ja valmistasid imemaitsvaid roogasid mida nad ka lahkelt meiega jagasid kuna neil jäi mitmel korral üle. Teisel pool oli üks saksa perekond 3 jõnglasega, kes kandsid hoolt, et me mingil juhul ühelgi hommikul üle 7.00-i ei magaks. Mürgel käis kõrval terve päeva kuna lapsed olid leidlikud ja said enda lõbustamisega ise hakkama loopides müügiks olevaid lõngu ja luujuppe laiali. Meie ees olid hobestega shou tegijad ja neil oli uhke kolme kohaga lõkkease kus nad küpsetasid põhiliselt burgereid. Tähtis aga on see, et neil oli kaasas lahe peni kes mängis palliga nii, et kui viskasid koerale palli siis ta toksas seda õhust ninaga ja saatis palli tagasi. Siis kui peni pererahvas oli platsil hobustega jändamas siis koer oli õnnetu ja ulgus.

Alguses tundus umbele imelik, et miks kõik selles laagris nii segi on paigutatud st kauplejad, sõdalased, suvitajad-lähemal uurimisel selgus, et laager on tegelikult sõdalastele mõeldud ja kauplejaid siia väga palju ei lasta. Sõdalasi oli 440 kohapeal sh erinevad rahvused nt Poola, Inglismaa, Taani, Norra, Roots, Iiri. Kindlasti oli veel rahvuseid keda ma lihtsalt kas ei teadnud vai ei mäleta. Kauplejate hulgas oli uusi nägusid keda enne polnud kohanud. Rõõm oli kohata uuesti vene meistrit Ivanni ja siis veel üht samal tasemel nikerdavat vene meest. Venelaste ehteletid olid kuninglikud-oli leidusid mille tüüpegi ma polnud enne näinud so uudistasin kohe hoolega. Kuna laagrisse jõudsime esmaspäeva õhtul ja teispäeval oli näha, et rahvas rohkem suvitab kui kaupleb siis tegime meiegi 2 rannapäeva so teispäeva ja kolmapäev ning kauplesime ülejäänud nädala. Ametlik turg oli nädalavahetusel. Korraldajad olid pannud püsti 2 telki kus üks siis toimis nagu kõrts ja teisest sai osta sööta ja tasuta kuumi jooke. Enam ei pidanud hommikuti telgis tegema priimusel kohvi vaid sai jalutada tassiga telki ja siis minna randa kohvitama. Õhtuti me enamasti istusime kakaoga Laura ja Janari juures rannas. Tõeliselt mõnus on omasid näha eemal olles. Moesgard oli esimene laager kus sai mõnusalt ujuma minna kuna vesi ja õhk olid enamvähem ühes temperatuuris st vesi üle 20 kraadi. Rannariba oli siin tegelikult pikk aga kitsas ja kivine. Ametlikul ranna alal oli ka vetelpääste ja eemal kiosk kust sai jäätist ja muud hääd. Taanis pidavat poes olema jäätis vaid suviti ja talvel on vaid suured karbid kui sedagi. Rannas läks vesi väga ruttu sügavaks-oli molluskeid ja krabisid. Head kalastamise kohta polnud so kalal ei käinud. Rannas lesides vaatasime kella päikese järgi st oli teada, et nii viie paiku lahkub päike me telgist ja tekib sinna vari so siis võis ennast rannas pakkida kokku ja suunduda telgi manu. Päevasel ajal oli meil telgis nii umbne ja palav, et ei kannatanud ülepea olla so me hoidsime eemale ( va kauplemise aeg).

Siin laagris sai ka tehtud veidi vahetuskaupa- 3cd-d ehete vastu ja ripats 2 kuuma koera eest (parim vorst). Suuremat ostlemist ise ei korraldanud-ostsin vaid Ivani käest kõrvakad mida oli plaanitud juba teha üle aasta. Kingituseks sain ühe toreda lunula ripatsi. Ühe ägeda klaasist pärli ostsin ka-tehtud kohapeal rannas-on teine sääne sinise-ja valgekirju ja keskel on tulipunane trip-mulle oma sinivalgelt meenutab merd ja laineid. Kuna laagris oli palju sõdalasi siis toimus ka nädalavahetusel 2 lahingut ja muul ajal tegid poised muidu trenni metsas kus oli tiba rohkem varju. Varustust nad siin eriti ei kasuta so kiiver on nõrkadele. Moesgard on kindlasti koht kuhu ma tahan tulla tagasi kuna koht ise on ilus, laagrimelu on parasjagu ja müük on hea. Suurt rõõmu tegi see, et oli rand kus sai ujuma. Sarpsborgis st eelmises laagris oli ka järv kohe laagri juures aga seal olid mingid parasiidid vmt tänu millele olid riputatud üles hoiatavad sildid ujumise suhtes-me siis ei läinud ujuma. Borres käisime ka ujumas aga vesi oli külm veel. So selle suve ujumised saab lugeda kokku hetkel ühekäe sõrmedel ja siis jääb ka sõrmi üle. Siin laagris tasuta toidlustamist hommikuti polnud küll aga oli nädalavahetustel soodsatel tingimustel väga rikkalik õhtusöök-kala, erinevat liha, mitut sorti rohelist. Suure kuumaga kuidagi me siin väga kokata ei taha- teeme asju peamiselt priimusel st midagi mis saab kähku valmis. Nosime päeval palju rohelist ja joome palju vett.

Siin laagris sai nädalavahetusel vaadatud üle ka reisiplaanid ja tehtud mõningased muudatused seoses auto seisukorraga. Mazda on tiba vässu ja ma ei julge tehniliselt ebakorras autoga Norra mägiteedel sõita st sõita oleks u 3000 km. Seega kuulasime veidi maad ja küsisme nõu Siljalt ja Larsilt ning saime teada 2 laagrist mis on sel ajal kui me pidime olema Lofotenis Norras. Uus reisplaan kaheks nädalaks nägi välja nii, et kõigepealt sõidame Ribesse kus toimub sõdalaste nädal ja pisuke turg- oleme seal esmaspäevast reede hommikuni ja siis sõidame edasi Fyrkati viikingite keskusesse kus toimub turg 2-3 augustil ja sealt edasi sõidame Borki kus on ka keskus viikingitele ja toimub turg. Sealt edasi juba koju. Loodetavasti kõik plaanid lähevad õnneks. Nii võiks öelda, et ühe ärajäänud ürituse asemel on potensiaali kolmeks uueks ürituseks. Hoidkem päkku! Üldiselt kõik regamine tuleb teha ära talvel mitte aga nädal või kaks enne ürituse algust. Mulle endale kangesti Taani meeldib-siin on kuidagi kodune olla. Väikesed vahemaad sõites, mõistlikud hinnad, palju viikingeid puudutavat igas mõttes. Fyrkat ja Bork on kohad ka kus ma pole käinud so oleks põnev.

Ps: eraldi väärib mainimist, et puuke oli palju- iga päev korjasin endalt ära nii u 10 tk:(

Categories: 2014, Skandinaavia | Leave a comment

Create a free website or blog at WordPress.com.