Irboska | Ärakäimised lähemale ja kaugemale...

Möödunud aastal oli mul viisa saamisega mingi jama-õigemini ei saanud omale uut passi tehtud õigeks ajaks ja nii jäigi Petserisse Maarjapäevale tol korral sõitamata. Sel aastal otsustasin oma viga parandada. Läbi Valdade Liidu õnnestus sebida aastane viisa juba kevadel olles eelnevalt Irboskas kultuurne olnud ja muinasüritust külastanud. Sel korral toimus reis ajavahemikul 27-29.august so nädala sees. Piirile sõitsime Kersti ja noorte pärimusteatri talentidega minu autoga. Parkides oli pisukene jama kuna ma olin oma soovist kolme pika pai eest parkida teatanud liiga hilja Kajale siis polnud mind nimekirjas aga kohapeal kohe lisati ja kõik sai korda. Piiril on nimelt 2 parklat tasuta ja tasuline-tasulises on valve. Nagu ikka läks piiril aega-olime küll piiripunktis mingi 9-10 ajal aga ikka olid järjekorrad. Täitsime pabereid ja ootasime-ilm oli nitsevo. Piiripunktis mingi rekkavana tahtis meid Moskvasse viia-tal olla auto piiril-ütlesime, et teine kord. Minul kästi jälle prillid võtta eest nu ja Kerstil oli jama veel enam kuna tal on passis silmad ja pea ühte värvi ja reaalsuses teist. Saanud piirist üle avastasime, et tee mis viib Petserisse on kaevatud üles ja käivad usinad teetööd. Jalutasime kohale, teel nosisime õunu mis olid pandud väravate taha meiesugustele nälgas ränduritele. Kuna olime ajagraafikuga kergelt pannud mööda (ajavahe 1 h) siis juhtus nii, et kohale jõudsime nõndamoodi, et kohe tuli minna bussile ja võtta osa ekskursioonist. Plaanitud hommikusöök Lidias tuli lükata edasi -nu tegelt lükkasime selle esimese poeni ja ostsime sealt kohukesi. Viimased olid külmunud so polnud suurem asi. Sõitsime läbi Taelova, Salese, Pankjavitsa-ikka kirk ja küla ning vahele mõni vaimulik kes kohalikust elust-olust ülevaate andis. Ekskursioonil käisime ka Miku Ode haual-oli kuidagi mahajäetud. Kõik ettejäävad magazinid vist käisime ka läbi sest ühel oli vaja õlut, teisel jäätist jne jne. Pealelõunal viie paiku jõudsime Petserisse tagasi ning kes tahtis sai käia teenistusel või tutvuda muidu linnaga. Meie kasutasime aega targasti ja käime poes ning tiiru ka kloostris. Kuna ma olin teksades siis tuli väravast võtta mingi hõlmik ja siduda ümber. Õhtul kaheksa paiku läksid bussid ööbimispaikadesse-meie olime end sebinud Irboskasse kus olid ka kõik me tuttavad ja sõbrad. Tuba oli ilus. Vaatasime üle ka Liinatsurade elamise-neile oli kohe õige lahedalt sattunud 2 korrust-samas neid oli ka palju. Tsibihärbläseq pidid ülepea ööbima teises kohas algselt ja meid oli ka vähe. Ku ma märkasin , et me ööbime kõigist oma tuttavatest eemal siis sai palutud meid ümbertõsta-kuna osa rahvast jättis tulemata siis meil õnnestuski saada ööbima Irboskasse ( muidu poleks olnud võimalik). Peale õhtusööki oli vabakava mis venis vist varahommikusse-ma lõpuni kohal polnud aga magama jäin küll laulude saatel. Järgmisel päeval panid kõik oma parimad riided selga ja läksid Petserisse. Meite pisike salk üritas poest hommikul õlut saada aga see osutus tiba keeruliseks kuna enne kella 10.00 ei müüda seal midagi nii, et toppisime kõik oma sõjasaagi riiulisse tagasi, tegime pisukese jalutuskäigu mööda linna ja maandusime uuesti poodi. Sel korral oli retk edulisem. Edasi on mul ajukäärdude vahel hommikune õdus istumine muuseumi trepil õlle, Kaspari, Aado ja Kerstiga ning kloostri lauluga mis kohati vaheldus setode laulmisega. Edasi tuli eine Lidias ja siis juba ristikäik. Ilm oli soe ja hetkeks tundus, et läks igavik enne kui lipud tuuakse välja ja asjaks läheb. Sel korral ma pilti eriti ei teinudki vaid käisin ristikäigu ilusti kaasa-rahvast tundus olevat vähem kui varasemalt. Oli tiba trügimist, ootamist, ruttamist. Kaspar kadus kuhugile ära, Aado ja Kersti olid lõpuni olemas. Noored ja vanad, rikkad ja vaesed kõik nad olid sel hetkel üks seal tammudes. Lauldi , öeldi palveid, kanti ikoone, kohati kästi vait olla ja laulmine jätta. Kuskil muuseumi juures me saime ka pühast veest osa –vaimulik tühjendas terve pange me suunas ära so kaamera ja me ise olime märjad ku kassipojad rutates bussile mis pidi meid Radajale viima. Buss oli pisikene. Radajal anti sööta, toimus laat ja peened sõnavõtud ning esinesid meite omad ja kohalikud. Palju oli laulmist omaette puntides nagu kirmasel ikka. Ärasõiduga oli pisukene jama kuna Paali oli kadunud, hiljem selgus, et ta oli läinud varem minema nu, et ikka õhtuseks peoks ilusti väljapuhata. Otsiti hoolega. Selle eest, et Paali sõbrad maha jättis sai ta ka pikipäid ja Aare vist sai halle juukseid juurde. Me Kerstiga käisime veel Peetri ja kellegiga kelle nime ma ei mäleta Irboska linnusega tutvumas-seal käis ka usin ehitustegevus. Algne plaan oli poest jooki osta aga sellest ei tulnud midagi välja- Peeter ei suutnud kaupmeest sebida ära-aga ta andis endast kahtlemata 100%. Me vist ostsime hoopis jäätist. Ööbismiskohta tagasi jõudes juba lauldi aga sel õhtul läks repertuaar kuidagi käest ära ja hakkasid kostuma säänsed lood nagu” kui on meri hülge hall” jmt so läksin magama ära. Hommikul oli peavalu ja lisaks lahe ekskursioon Krupa-Kulje ja edasi juba sõit piirile. Nägin ära ühe kaunima kiriku.Kokku läks eestist üle 300 inimese Maarjapäevale. Asjaga toimetas so orgunnis mu arust Valdade Liit. Tänud! Reisil ilm oli mõnus, ööbimiskoht super, seltskond ja söök parimad so kõik sujus. Minu eriline tänu ka Kajale, kes alati vastas mu lollidele küsimustele kähku ja otsis head lahendused muredele. Kaja hallata oli kogu seltskond. Maarjapäeva ajal on Petseri nagu mesilasepesa-kõikjal miskit toimub-on siginat ja saginat. Ilus oli vaadata linnapildis setosid kes kandsid omi rõivaid, kohalik element on tavarõivastes aga siiski nagu pidulikumalt. Kõigil eidekestel olgu noor vai vana on kindlasti rätid peas ja seelik seljas. Öeldakse, et ümber kloostri tuleb elu jooksul kõndida 3 korda mul on nüüd kaks korda käidud.